/nginx/o/2008/05/12/40175t1h75cd.jpg)
Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon palub õiguskantsleri seisukohta, kuidas oleks võimalik tõhusamalt kaitsta inimeste au ja hea nime, sest kriminaalõigus seda praegu ei tee.
Kapo-komisjon otsib õiguskantslerilt abi inimeste hea nime kaitsmisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Komisjoni esimees Jaanus Rahumägi selgitas Indrek Tederile saadetud kirjas, et küsimus tõstatus komisjoni istungil seoses kaitsepolitseiameti 2008. aasta aastaraamatus avaldatud sõjaväelase Rene Toomse süüdistamisega riigisaladuse lekitamise kohta, mille osas on nüüdseks kohtumenetlus ilma süüdimõistva otsuseta lõpetatud.
«Eestis puudub au ja hea nime kriminaal- ehk karistusõiguslik kaitse,» seisab kirjas koos selgitustega, et inimese au ja väärikus on rohkem sisemised subjektiivsed kategooriad, mida kannab inimene ise. Hea nimi ehk maine või reputatsioon on aga valdavalt välimine objektiivne kategooria, mida kannavad teised inimesed ja avalik arvamus.
«Eestis on kujunenud praktika, kus õiguskaitseorganid edestavad regulaarset pressiteateid kriminaalmenetluse kohta süüdistavate ja kahtlustavate nimedega. Selline praktika toob kaasa kõrgendatud meedia ja avalikkuse tähelepanu süüdistatava või kahtlustatava isiku ning nende lähedaste või alaealiste pereliikmete suhtes,» seisab kirjas. «Seda püütakse õigustada avaliku huviga, mis kindlasti ei vasta alati tõele,» märgib Rahumägi.
Rahumägi ütles Postimees.ee’le, et komisjon ootab õiguskantslerilt erapooletut seisukohta, kas õigusriigile on normaalne selline õiguspraktika, kus avalikkusele mitte tuntud inimesed pannakse avalikku häbiposti enne kohtuotsuse langemist.
«Teatud juhtudel on kriminaalmenetluse vastu avalik huvi suurem, aga need on harvad juhud. Kui näiteks Tallinnas kuskil avalikus pargis toimub rünnak naise vastu, on see avalik huvi. Samuti võib avalik huvi olla tuntud poliitikute tegutsemise vastu,» selgitas Rahumägi.
«Aga avalik huvi ei saa olla sellistes menetlustes nende persoonide vastu, keda avalikkus tegelikult ei tunne. Me ei arva, et me ei peaks rääkima asjadest, mis on toimunud, vaid me ei tohi avalikkusele tundmatuid kodanikke panna löögi alla enne seda, kui kohus on oma otsuse langetanud.»
«Eriti teravalt tuleb see välja, kui lähedaste kannatused on olnud põhjendamatud, kui kohus hiljem ei kinnita kahtlustusi,» lisas ta.
«Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud, et eeluurimise andmeid võib avaldada ainult uurija loal ja tema poolt võimalikuks peetavas ulatuses. See toob sageli kaasa süüdistatava või kahtlustatava suhtes vaenuliku kampaania ajakirjanduses enne kohtumenetlust või ka lihtsalt avalikkuse teravdatud tähelepanu juhtimise süüdistatavale või kahtlustavale. Selline olukord võib põhimõtteliselt tähendada süütuse presumptsiooni rikkumist,» leiab Rahumägi õiguskantslerile saadetud kirjas.