Haigekassa juht Hannes Danilov lubab ravijärjekordade vähenemist

Hannes Danilov leiab, et eriarstide juurde peabki järjekord olema, muidu hakataks süsteemi kuritarvitama. Foto: Mihkel Maripuu

Haigekassa juht Hannes Danilov märgib Kristi Leppikule antud intervjuus, et kuigi temal endal ei ole viisakas oma süsteemi kiita, leiab ta siiski, et Eesti tervishoiusüsteem töötab päris hästi ja on ülesehituselt üks Euroopa parimaid.

Võtsite vastu otsuse, et järgmisel aastal saavad eriarstid kahe protsendi võrra raha juurde. Kas see tähendab, et pikad-pikad järjekorrad lühenevad veidi?

Jah, ja väga pikad-pikad need ju tegelikult ei olegi. Mõnel erialal on pikemad, teisel lühemad, mõnel erialal ka tõesti liiga pikad. Üldine statistika näitab, et 55 protsenti patsientidest saab arsti juurde sellel ajal, mis on meie paberites kirjas (kuus nädalat ootamist eriarsti ambulatoorsele vastuvõtule, kaheksa kuud plaanilisele operatsioonile – toim). 20 protsenti on need patsiendid, kes tahavad minna kindla arsti juurde, ja neil on seetõttu järjekord pikem.

Ja siis 20 protsenti on kroonilised haiged, kellele on arstivisiit juba ette määratud. Et kui te näiteks täna käite onkoloogilises kontrollis, siis pannakse teile aeg juba järgmiseks aastaks ette kinni. Viis protsenti on tingitud raha ja arstide vähesusest mingil erialal.

Perearstid on väga rahulolematud, et nad peavad ka tuleval aastal viieprotsendilise kärpega toime tulema.

Võib ju mõelda, et nõukogu tegi rahandusministeeriumi soovitusel sellise otsuse, et võtta reservi kasutusele nii vähe kui võimalik, et riigi finantstasakaal säiliks. Aga tegelikult on eesmärk reserve niimoodi kasutada, et meil oleks neid ka nelja aasta pärast.

See, et ühed soovivad reserve rohkem kasutusele võtta, teised vähem, on tegelikult juba väga ammune vaidlus. Juba viimased kolm aastat.

Ja ma ütleks, et me räägime siin sajast miljonist või 150 miljonist kroonist. See mõju riigieelarve tasakaalule on marginaalne. Riigieelarve on 94 miljardit, haigekassa oma 11 miljardit.

Mida arvate mõttest, et haigekassa eelarve ei peaks sõltuma vaid sotsiaalmaksu laekumisest?

Eks arvamusi on mitmeid. Kõrgepalgalised tahavad, et sotsiaalmaksule pandaks ülempiir, dividendimaksjad arvavad, et sotsiaalmaksu ei tohiks dividendide pealt võtta.

Üldine suund on aga tegelikult selline, et maksukoormus ei tohiks kasvada, nii et võta kinni. Haigekassa tegi ettepaneku, et riigieelarvest makstaks haigekassa eelarvesse pensionäride eest raha. Ja seda ei pakkunud välja mitte ainult meie, vaid ka Maailma Terviseorganisatsiooni spetsialistid, kes peaksid seda valdkonda tundma ja kellel on olemas võrdlus riikidega kogu maailmast.

Oluline on just võrrelda. Meie võime siin oma kakukest ju küpsetada, aga kui me suudaks võrrelda ja vaadata, milline on maailmapilt, siis me saaks aru, milline on meie tervishoiusüsteemi olukord ja et see ei olegi väga halb.

Järskude muudatuste tegemine tervishoiusüsteemis ei ole mõistlik.
Seda tervishoiusüsteemi on üles ehitatud 20 aastat, ja kui kõik teistpidi keerata, läheks kümme aastat aega, kuni segadus taandub.

Kas olete nõus väitega, et eestlastel on sissejuurdunud mentaliteet, et kõike tasuta ja nõrkemiseni?

See mentaliteet hakkab tasapisi muutuma. Põlvkonnad ka vahelduvad. Tuleb peale see põlvkond, kes ei ole enam harjunud kõike tasuta saama.

Neil hakkab piinlik ja nemad on harjunud juba maksma?

Piinlik ei hakka, aga ma arvan, et elementaarsed vajadused peavad inimese jaoks tasuta olema. Arstiabi on elementaarne vajadus ja peab olema kättesaadav. Ei tohi olla nii, et patsiendi jalaluu on katki, aga seda lahasesse ei panda, sest patsiendil pole raha. See ei ole õige.

Või et inimene peab kaaluma, kas ta läheb arsti juurde või ostab lastele vorsti. Lõpuks haigus süveneb ja inimene viiakse kiirabiga ära, mis on tegelikult kallim ja inimesele traumeerivam. Arsti juurde peab julgema minna, nii et sind ei alandata ja et su käest liiga palju raha ei küsita.

Kas teil on Euroopa riikide hulgas oma lemmikuid, mille haigekassasüsteemi vaadates tahaksite, et Eesti süsteem toimiks sama hästi?

Päris õiget süsteemi ei ole kuskil. Kõik sõltub ajaloost ja kultuurist. Esmaspäeval käisin kuulamas ühte Hollandi spetsialisti, kes tegeleb meie tervishoiusüsteemi analüüsiga. Selgus, et meil on praktiliselt sarnased süsteemid.

Madalmaid peetakse Euroopa riikide hulgas tervishoiusüsteemi koha pealt edukateks riikideks.

Jah, just. Ja seetõttu pean ka mina meie süsteemi üheks parimatest. Samal ajal kui see spetsialist rääkis, mõtlesin ma, et ta mõtleb samamoodi, nagu mina olen mõelnud.

Mida siis?

Muidugi on Hollandi süsteemis erinevusi ja raha on tunduvalt rohkem. Aga printsiibid on samad: tsentraalne kindlustus, kindel maks haigekassasse ja kindlad teenused, mis on valitsuses kinnitatud  Põhiprintsiibiks on solidaarne tervishoid nagu Eestiski.

Mida meil ei ole, aga Hollandil on, on lisakindlustuse võimalus haigekassas. See tähendab, et lisakindlustust makstes on võimalik saada alternatiivset meditsiini – maksad, saad nõelravi juurde. Ka on võimalik maksta ja juurde kindlustada eraldi hambaravi.

Meile meeldib oma süsteemi võrrelda Soome ja Rootsi omaga.

Nendega ei saa hästi võrrelda, sest neil on riigieelarveline rahastamine. Haiglad saavad raha otse riigi eelarvest ja omavalitsustelt. Lepinguline vahekord haigla ja haigekassa vahel on pehmem ja kui aasta lõpus raha puudu tuleb, antakse juurde.

Ja näiteks Saksamaaga.

Saksamaa tervishoiusüsteemis on kaks korda rohkem raha. Aga neil ei ole näiteks kohustuslikku perearstiabisüsteemi, seetõttu on ka kulud suuremad. Saksamaal võib ilma saatekirjata otse  minna eriarsti juurde. See on üks põhjus, miks sealne korraldus vajab tunduvalt rohkem raha.

Aga sakslased ise ei ole oma arstiabiga just väga rahul.

Nad on tõesti väga rahulolematud, nende rahuloluprotsent on 50. Meil on see protsent kõrgem. Kuid rahulolu absoluutväärtus näitab vähe, oluline on rahulolu muutus ajas. Meie rahuloluprotsent kõigub 55 ja 65 vahel.

Aga milline süsteem siis ikkagi teie arvates parim on?

Ma ei oskagi öelda, milline see parim on. Kui võrrelda näiteks järjekordade pikkust, millest alguses rääkisime, siis ka Rootsis ja Soomes on järjekordadega probleem. Ambulatoorsele visiidile saamise maksimaal­ne aeg on Rootsis kolm kuud, meil on kuus nädalat. Samas ei ole Saksamaal ja Prantsusmaal järjekordade probleemi, sest nad panevad tervishoidu  rohkem raha.

Ehk peaksime ka siis rohkem raha paigutama just järjekordade lühendamisse?

Kõike kinni maksta ei ole õige, sest tervishoius tekitab pakkumise suurenemine uut nõudlust. See on nagu kommisöömine – mida rohkem antakse, seda rohkem tahad. Seal on hall tsoon, päris ilma järjekordadeta tekib ületarbimine, iga väikese murega saab arsti juurde minna. See ei ole ei meditsiiniliselt ega ka rahaliselt mõistlik. Samas ei tohi järjekorrad ka nii pikad olla, et vastuvõttu oodates tervislik seisund halveneb.

Võrdleme kahte olulist valdkonda – tervishoidu ja haridust. Kui tervishoiust raha ära võtta, siis inimesed reageerivad kuidagi teistmoodi.

Ma ütleksin, et tervishoius reageerivad inimesed kiiremini. Inimesed oskavad seda rohkem hinnata, saavad paremini aru. Hariduses ei saada tulemusest nii kiiresti aru. Vaadake, kui 6. klassis ei õpita protsendiarvutamist selgeks, siis hakataksegi SMS-laene võtma, sest ei saada aru, mida tähendab, kui öeldakse, et nädalaintress seitse. See ongi nii – üldhariduse puudujääk selgub 12 aasta pärast, aga tervishoiu puudujäägist võib aru saada suhteliselt kiiresti.

Mõlemad on olulised valdkonnad ja neid ühendab informatsiooni asümmeetria – arst ja õpetaja teavad alati rohkem kui patsient ja õpilane ning viimaseid on alati võimalik petta.

Õpetaja võib õpilasele kogu aeg viie panna, noor arvab, et ta teab kõike viie eest, aga kukub riigieksamil läbi. Järelikult on õpilast petetud. Või on võimalik inimest rohkem või vähem ravida sõltuvalt sellest, kuidas makstakse. Kui arst ütleb, et käid 16 korda tema juures, siis käid 16 korda, kui kuus, siis kuus.

Samas võib inimestele jääda mulje, et tervishoius raha on, sest ehitatakse üha uusi ja uhkeid haiglakomplekse.

Jah, ka haiglaid on vaja remontida nagu koolegi. Seda tehakse peamiselt eurovahenditest. Samas, vastufinantseerimine (euroraha saades peab haigla ise katma 25–30 protsenti kuludest – toim) tuleb kõik ravikindlustuse ja haiglate eelarvest. Selle jaoks võtavad haiglad laenu ja maksavad pika perioodi jooksul tagasi.

Kas kapitalikulud peaksid teie arvates tulema riigieelarvest või haigla eelarvest?

See on olnud vaidluskoht. Isegi seadusepügal on olemas, et kapitalikulud peaksid tulema riigieelarvest, aga viimasel kahel aastal on sellel real null olnud.

Miks see arutlus siis kuskile jõudnud pole, kui isegi seaduses on sätted kirjas?

Tehakse otsus, et ei tule. Planeerime igal aastal riigieelarve raha sisse, aga viimastel aastatel ei ole seda seoses finantsraskustega eraldatud.

Kui suur on raviteenuste kapitalikulu olnud?

180–190 miljonit aastas kulub amortisatsiooni peale. Iga teenuse sisse on kulum arvestatud, nii ravijuhtumi kui ka teenuste hinnakirjas.

Kas ajab mõnikord marru ka, et tahaks ise ju paremini teha, aga kõik ikkagi peksavad?

Nii hull see nüüd ka ei ole, et kõik peksavad. Mõnikord öeldakse isegi aitäh.

Eelmisel ja üle-eelmisel aastal oli haigekassat siiski suhteliselt raske juhtida?

Muidugi, kärpida või ära võtta on alati raske. See ongi selline amet, ei saagi öelda, kas on hea või halb. Juhi töö ongi selline. Peab arvestama ka sellega, et kogu mäng kõigile ja alati ei meeldi.

3 mõtet

•    Arsti juurde peab julgema minna, nii et sind ei alandata ja et su käest liiga palju raha ei küsita.

•    Päris ilma järjekordadeta tekib ületarbimine – iga väikese murega saab arsti juurde minna.

•    «Kõik tasuta»-mentaliteet hakkab muutuma ja peale kasvab see põlvkond, kes ei ole harjunud kõike tasuta saama.