Ahto Kaasik: kõige rohkem ohustab pühapaiku unustamine

Ahto Kaasik Haljala kihelkonnas Vihula hiies. Foto: Maavalla Koda

Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasiku sõnul on suurim oht Eesti pühapaikadele unustusehõlma vajumine.

Alustaks praegu kõige olulisema teemaga: kas pühapaikade arvelevõtmise kohta on valitsuse poolt positiivseid uudiseid?

No positiivne on see, et kultuuriministeerium kahekordistas oma taotluse summat. See on siis nüüd 200 000 eurot. Kuid Eesti kõikide pühapaikade kaardistamiseks on tarvis 5 miljonit. See võib tunduda suur summa, kuid näiteks Tartu Pauluse kiriku remont maksis 6 miljonit. Reformierakond, kelle nägu meie riik praegu on, on kirikute nõukogu hea liitlane ja esindab selle huve. Paraku on riik jätnud tähelepanuta, et enamik eesti elanikke ja samuti enamik kristlasi ootab, et riik tagaks looduslike pühapaikade säilimise.

On jäänud selline mulje, et kultuuriministeerium ja muinsuskaitseamet takistavad meelega pühapaikade arvelevõtmist. Selline mulje on jäänud väga paljudele. Ka mitmed poliitikud on öelnud, et uusi mälestisi ei taheta juurde, sest see tähendab lisakulutusi. Aga ei saada aru, et meie eesmärk ei ole mitte kaardistatud alade kaitse alla võtmine, vaid eelkõige kaardistamine. Kõige suurem oht, mis pühapaiku ähvardab, on unustamine! Mitte ehitajad, mitte metsalangetajad, vaid unustamine. Kui me neid täna ei kaardista, siis see toob kaasa väga paljude pühapaikade kaotamise ja hävimise. Seda kaotust ei ole võimalik tulevikus enam hüvitada.

Kas soovimatuse taga pühapaikasid kaardistada võib olla näiteks Rail Baltic?

Tegelikult on nii, et kui pühapaiku ei kaardistata enne, kui läheb ehituseks ja need tulevad välja alles lõpliku projekteerimise käigus, või veel hullem, kui ehitustööd hakkavad, siis kaardistamata pühapaigad võivad saada tõesti takistuseks. Kui kohalikud inimesed hakkavad viimasel hetkel vastu ja algavad kohtuprotsessid, meeleavaldused, võivad need raudtee ehitamise ka seisma panna. Raudtee ehitus ohustab ligikaudu 700 pühapaika ja need tuleks kaardistada võimalikult kiiresti.

Mis siis tegelikult ikkagi Eesti kui riigi jaoks oluline on?

Kui me looduslikud pühapaigad kaardistaksime, neid väärtustaksime, tooks see Eestile kindlasti ka majanduslikku tulu. Inimestel oleks oma maal toredam elada, oleksime uhkemad oma maa üle. Pigem ei kolitaks siit välja, vaid oldaks uhke, sest meil on nii äge maa. Ja see on asi, mida paljudes riikides enam ei ole ja mida me võiksime neile näidata. Ka praegu käivad väga paljud Taevaskojas, Panga pangal, imetletakse seda erakordset loodust, aga inimesed ei saa teada, et need kohad on ka pühapaigad, väepaigad. Kui see teave veel juurde anda, siis ma usun küll, et siia tuldaks rohkem.

Ehk oskate tuua mõnda säärast näidet mõnest teisest riigist?

Näiteks Jaapan, kus on oma pühapaigad väga hästi hoitud. Jaapani loodususund shinto on ka riigiusund. Jaapanlastele on väga arusaadavad meie pühapaikadega seotud teemad. Nende kultuur toetub suurel määral shintole, ja nende kultuur on see, mis on aidanud neid ka majanduslikult edukaks saada. Oma juurte hoidmine on eelis igale rahvale, see võiks olla ka meie eelis, kui oskaksime oma juuri paremini teadvustada ja väärtustada. Kuid vahendit ja eesmärki ei tohi segi ajada. Me ei tohiks unustada, et iseseisva Eesti terve, rahulolev ja õnnelik kodanik on eesmärk ning majanduslik võimekus vaid vahend selle saavutamiseks.

Oma kultuuri mitteoluliseks pidamise tulemusi võib näha näiteks mitmete Venemaal elavate rahvaste näitel, kes isegi häbenevad oma rahvust.

Jah, mitmete hõimlaste rahvaarv kahaneb kiiresti muu hulgas venestumise tõttu. Aga kahjuks võib sarnaseid ilminguid märgata ka Eestis. Üleilmne kultuur tungib jõuliselt peale ajakirjanduses, sotsiaalmeedias ja kohati isegi hariduses. Kultuurimõjude vahetamine on loomulik, aga meie puhul on see ülekaalukalt ühesuunaline ja tugev. Kui me vastukaaluks ei keskendu teadlikult oma põliskultuuri tundmaõppimisele ja hoidmisele, oleme määratud hääbumisele.

Eestis pidi olema looduslikke pühapaikasid rohkem kui meie naaberriikides.

Pühapaikade arvukuse ja nendega seotud vaimse pärandi elavuse poolest oleme esialgu tõesti üsna erandlikud. Õhtumaises Euroopas on see pärand üldiselt kaotatud juba sajandite eest. Erineme isegi Soomest, kus näiteks hiie (sm k hiisi) sõna on demoniseerunud ja saanud vanakurja sünonüümiks. Kuid me oleme maailmas ainulaadsed sellegi poolest, et meil on riiklik pühapaikade arengukava ning meie riigikogus on looduslike pühapaikade toetusrühm.

Pühapaikade arvelevõtmine on Maavalla Koja algatus.

Jah, algul tundus, et koda võiks ise kõik Eesti pühapaigad kaardistada, kuid selgus, et see on nii suur töö, et seda ühiskondlikus korras ära ei tee. 2004. aastal pöördus koda siseministeeriumi ja kultuuriministeeriumi poole ja ühises ringis sai otsustatud, et vaja on riikliku programmi. Sealt peale on koda ning mitmed mittetulundusühingud ja teadusasutused kulutanud meeletult aega, et arengukava ette valmistada.

Hetkel tundub, et võib-olla see oli vale tee, ehk siis, nagu on öelnud ka Artur Talvik, suunatakse kodanikuinitsiatiiv bürokraatiasse ja inimesed väsitatakse lõputus asjaajamises piltlikult öeldes surnuks ilma eriliste tulemusteta.

Riigi võimetuse tõttu loodi kodanikualgatus Hiiepaik Eesti hiite arvelevõtmiseks.

Hiiepaik on vabatahtlikult tegutsev kodanikualgatus, mille eesmärk on aidata kaasa pühapaikade kaardistamisele. Soovime anda hiitega seotud teadmised ja pärimused ühiskonnale tagasi. Igal inimesel võiks olla võimalus teada, kus on tema, või ta esivanemate kodukoha hiied, pühad kivid ja silmaallikad, mis on nende kohta teada ja kuidas neid külastada.

Hiiepaik teeb koostööd kõikide asutuste ja ühendustega, kes toetavad meie eesmärke.

Mis on puuendel?

Kutsume üles inimesi puid kallistama ja sellest pilti tegema. Igaühel on mõni tähenduslik puu. See võib olla nime-, õue-, värava, hiiepuu, või lihtsalt üks armas puu, millel pilk puhkab. Oma puu juures jäädvustatud puuendli ehk puuselfie saab varsti saata Hiiepaiga lehele.

Mitu avaliku arvamuse uuringut on näidanud, et enamik eestlastest usub, et puul on hing. Väga paljude eestlaste perekonnanimeks on puu. Eestlastele meeldivad puud ja meeldib ka puid kallistada. Jagame seda!

Mida üks tavainimene saab ära teha, kui ta tahab kaasa aidata pühapaikade kaardistamisele?

Igaüks saab küsida eakatelt sugulastelt ja tuttavatelt pühapaikade kohta. Kas sinu kodukohas oli/on mõni looduslik pühapaik – hiis, püha allikas, ohvrikivi, püha puu, ristipuu jms. Milliseid pärimusi ja lugusid veel pühapaiga kohta kõneldud on jne?Aadressilt hiiepaik.ee leiab pühapaigast teatamise ankeedi.

Hiiepaik otsib ka vabatahtlikke, kes aitaksid piirkondades vabatahtlikke juhendada ja tööd korraldada.

Milliseid meediakanaleid veel kasutate?

Lisaks kodulehele on Hiiepaigal ka näoraamatu leht facebook.com/hiiepaik, kus vahendatakse uudiseid ja üleskutseid. Youtube` Hiiepaiga lehele lisanduvad tasapisi filmid looduslikest pühapaikadest.

Rääkige maausuliste tegevusest Virumaal.

Viru- ja Vadjamaa juurtega maausulised asutasid 2010. aastal Maausuliste Viru Koja. Ühiselt korraldatakse rahvakalendri tähtpäevade tähistamist ja püütakse silma peal hoida kohalikel hiitel. Viru Koda on ka Tammealuse hiie peamine eestkostja ja hooldaja. Lehekuu eelviimasel nädalavahetusel tähistab koda Tammealusel suvisteid. 23.05 kl 16 näidatakse Viru-Nigula rahvamajas hiiefilme ning kl 18 toimuvad Tammealusel rahvapillide saatel hiietantsud. 24.05 kl. 10 kogunetakse hiide suvistepühale: ühises katlas värvitakse kaselehtedega suvistemune, vana tamme all öeldakse maajumalatele palveid ning lauldakse avatuks kiigeaeg. Neile sündmustele on tavapäraselt oodatud kõik hiiesõbrad.

Virumaal pidi eriti palju hiiepaiku olema.

Kuskil 120 on neid hiienimelisi paiku. Läänemaal on küll teadaolevaid hiisi rohkem, kuid kindlasti on Virumaa üks hiierikkamaid maakondi.

Milliseid pühapaiku peate Virumaal olulisemateks?

Ebavere, Kunda, Kuremäe ja Purtse hiiemägi on kahtlemata silmatorkavad ja olulised. Ebavere hiiemäe kirjutas tuntuks president Lennart Meri ja ilmselt kirjutab seoses saarlaste Tharapitaga sellest mäest ka Henriku Liivimaa kroonika. Rakvere lähedal asuv Tõrma Hiiemägi ning Lüganuse valla Purtse Hiiemägi võluvad oma kauni vaatega. Kuremäe Hiiemägi on vadja rahva keskne hiis. Tammealuse hiis on mulle isiklikult kõige olulisem.

Aga Rakvere ümbruse pühapaigad?

Tõrma hiiemägi. Siis on oletatud, et Rakvere tammik on olnud hiis, aga see on ainult oletus, mingeid andmeid selle kohta ei ole. Üks terviseallikas on kuskil vanas puukoolis, raudtee lähedal, siis päris Rakvere linna sees. Pühapaikade kohta saab infot ka Pühapaikade andmekogust: andmekogu.hiis.ee.

Maausk on tegelikult pigem siiski nagu elulaad, mitte mingi religioon.

Loodususundile omaselt on maausk lahutamatu osa meie keelest ja kultuurist ning see näeb kõiges ainelises ka vaimset mõõdet. Oluline osa meie keele filosoofiast ja sõnavarast, tõekspidamistest, kommetest ja eluviisist on kujunenud maausulisena. Maausu sõna sai 1960ndatel kasutusele võetud selleks, et seda nähtust tähistada ja eristada muudest usunditest. Eesti põlisrahvas on maarahvas, selle rahva emakeeleks on maakeel ja põliseks loodususundiks maausk.

Kas maausk põhineb maa energiatel?

Kahtlemata põhineb maausk keskkonna heal tundmisel ja selle arvestamisel. Kui maausul on eesmärk, siis see on terve, õnnelik ja jätkusuutlik elu, mis on kooskõla iseenda, teiste inimeste ja loodusega.

Kas tunnete ka ise erinevate paikade energeetikat?

Tunnen, ja kindlasti kõik inimesed tunnevad ilusates vägevates looduskohtades seda looduse väge, mis avaldub meil nähtava kaudu – ilu, esteetika, korrapära, mis selles avaldub. Lõhnas, häältes, siis veel mingisuguses tundes, mis rahustab meid, mis tekitab meis heaolutunde. Mis tegelikult laadib meid, teeb meid tervemaks. Seda tunnevad kõik rohkem või vähem.

Kas on ka mingi üks konkreetne koht, mis teile eriti võimsalt mõjub?

Seda võib nimetada ka üllatuse tundeks, koht, kus ma iga kord kogen üllatust, mind rabab see koht – Suur Taevaskoda ja teine koht on Panga pank. Kuigi olen käinud seal korduvalt, minnes sinna, ma taas üllatun, et see on nii vägev. Et ju ta siis on, eks ole. Ma ei taha öelda, et need on kõige vägevamad kohad, kuid mulle nad tunduvad vägevad.

Mida koolides räägitakse pühapaikade tekkimisest?

Valdav enamik eesti kooliõpilasi lõpetab kooli nii, et nad ei tea pühapaikadest suurt midagi. Ka valdav enamik meie kõrgkoolide lõpetajatest saab hariduse, ilma et neil oleks isegi rahuldavaid teadmisi pühapaikadest. On siiski märke, et tõene ja piisav teave pühapaikade kohta hakkab tasapisi ka kooliõpikutesse jõudma. Alates 2010. aastast õpetame looduslikke pühapaiku ka Tartu Ülikooli valikaine raames.

23.05 esilinastub ETVs Rein Marani uus dokumentaalfilm «Suvisted Tammealusel».