/nginx/o/2015/05/20/4086921t1h3d92.jpg)
Eurovisioon on üritus, mis tekitab inimestes vähemalt Eestis ehk isegi liigselt pingeid. Ikka mäletame, kuidas Vaiko Eplikut kuskil poe juures rünnati, kuna esitus ei vastanud kellegi jaoks standardile ja tundus ehk isegi ürituse suhtes naljategemisena, või kuidas Conchita Wurstist sai totaalne õhtumaade allakäigu sümbol, mille vastu tuleb kiiresti mobiliseeruda, muidu on Peltsebul platsis.
Eurovisioon on camp-festival ja huumorisündmus, aga millegipärast ei taheta seda nii võtta. Kui lehvib rahvuslipp, siis nalja ju ei tehta. Tuttav kirjeldas tänavuse esimese ja Eesti osalusega poolfinaalieelset olukorda poes nii: «Täna poes järjekorras ei olnud selline tavaline porgand-kartul-kohupiim, teratasku. Vaid ikka Beef Jerky, täidetud munad, suur kihiline ma-ei-tea-mis-kook (see oli tõesti suur) ja mõned alkohoolsed kerged joogid. Ühed muidugi vaidlesid poes, et kamoon täna alles poolfinaal, aga sõber jäi kindlaks. See ikka Eurovisioon.» Kolleegki ütles, et ilma viinata ikka Eurovisiooni ei vaata.
Aga taandugem arvamusavaldustest ja kaevugem korraks ajalukku. Esimese, 1956. aastal Šveitsis Luganos toimunud Eurovisiooni võitis Šveitsi esindaja Lys Assia. Eurovisoon jäi Lysile südamesse, sest kahel järgmisel korral esindas ta samuti oma riiki. Viimane kord oli Lys Assia võistlustules 2012, mil ta osales Šveitsi eelvoorus, kuid edasi ei pääsenud.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)