«Radar»: Villu Reiljanist on saanud soolamüüja

Villu Reiljan Foto: Kaader «Radarist»

Villu Reiljan on omal ajal üles ehitanud Eesti suurima partei Rahvaliidu ja juhtinud pikalt riigi keskkonnapoliitikat, ent hiljem kulutanud pistiseasjadega aastaid kohtuuksi. Viimasel ajal on Reiljan avalikkusest tagasi tõmbunud ja sisenenud ärisse – näiteks toob ta koos äripartneritega maale Himaalaja soola. Aga mitte ainult. 

Algatuseks ostamegi mõned pakid sedasama soola. See pole tavapäraselt valget värvi, vaid selline roosakas. Teinekord kutsutaksegi seda roosisoolaks – pärit Pakistanist, Himaalaja jalamilt. 

Järgnevalt lappame läbi internetipoe myoffer.ee – näeme naiste rõivaid ja aksessuaare. Meie tellitud öökulli-kaunistusega käevõru jõuab posti teel kohale paari päevaga. 

Käime läbi ka supermarketist ja ostame pudelivett. Sedasama, mida Reiljan ise mõni aeg tagasi reklaamis oma kuulsaks saanud väljendit kasutades – «pole paha».

Sest just täpselt nii ongi – endisest poliitikatipust Villu Reiljanist on saanud laieneva haardega ettevõtja. Mäletatavasti sai aastaid Eesti poliitika raskekahurväe hulka kuulunud Reiljanile saatuslikuks kaks kohtuasja, mis mehe poliitikaelust minema pühkisid. Esimene neist puudutas 2006. aastal Tallinnas Rävala 8 asunud riigi omandis kinnisvara müüki. Selle müügi asjaolusid vaagis lõpuks kohus ja endine keskkonnaminister Reiljan jäi süüdi pistise nõudmises. Teises kohtuasjas - kurikuulsas maadevahetuse saagas - jäi Reiljani süüks lõpuks pistise võtmine. Mõlemas asjas määrati endisele Reiljanile tingimisi karistus. 

Reiljan EKREst: see pole see

Suurest poliitikast lahkus Reiljan juba 2010. aastal ja tema poolt üles ehitatud suurpartei Eestimaa Rahvaliit selle järel sisuliselt lagunes. Proovime praegusel ajal avalikkust vältivalt Reiljanilt intervjuud küsida, et tema tänastest tegemistest rääkida ja helistame talle. Ta ei ole sellest eriti meelitatud. «Millest te nii hirmsasti rääkida tahate?» küsib ta.  

Selgitame, et tahame rääkida eelkõige tema ettevõtlusest - joogivee tootmisest, internetikaubandusest ja soolaärist. «Aga ma ei näe praegu sellist aega ja mul ei ole ka ausalt öeldes tahtmist. Ma tahaks olla rahulikult – oma tööd teha ja tegemisi. Töid on mul piisavalt,» räägib ta. 

Proovime korra ka poliitilistel teemadel - on ju tema vana erakonna varemetele rajatud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond jõudnud nüüd uuesti riigikogusse. «See pole see ja see pole üldse teema – see ei lähe mitte,» jääb Reiljan endale kindlaks. 

Intervjuuks Reiljan valmis ei ole, aga siiski lepime kokku, et räägime paari päeva pärast uuesti. 

Ettevõtjate nõunik

Reiljani põhitööks on praegusel ajal hea nõu andmine. Üks, kes Reiljani omale nõunikuks palkas, on jõukas ettevõtja Vello Kunman, ASi Silikaat Grupp suuromanik. Silikaat Grupi omanduses on näiteks Tallinnas Järvel asuv kaubanduskeskus, kuid selle firma äride hulka kuuluvad veel näiteks telliste ja muu ehitusmaterjali tootmine, mööblikaubandus, lihatööstus ja veel muid ettevõtmisi. Kunmani firmasse nõunikukohale asus Reiljan 2010. aastal. Seejuures pole Reiljan ainuke firmaga seotud endine Rahvaliidu tegelane. Firma palgale jõudsid ka näiteks endine partei peasekretär Lea Kiivit, firma meediasuhtlust korraldab aga kunagine Rahvaliidu pressiesindaja Manuela Pihlap.

Teine nõunikoht on Reiljanil Tartus – samal 2010. aastal võttis Reiljani oma nõunikuks tuntud soojaettevõtja Tiit Veeber. Tiit Veeber lahkus meie seast küll mõnda aega tagasi, kuid isa ärid üle võtnud Janek Veeberile annab Reiljan nõu edasi. Janek Veeber ütleb telefonis, et Reiljan on juba puhtalt tema elukogemust arvestades hea nõunik. Veeber lisab, et tema isa ja Reiljan tundsid teineteist juba aastakümneid.  

Selle vana tutvuse kõrval on nii Kunmani firma kui Tiit Veeber olnud kunagi ka Rahvaliidu rahalised toetajad. Lisaks oli kadunud Tiit Veeber seotud Rahvaliidu peasekretärile Lea Kiivitile Tallinna kesklinna korteri soetamisega. 

Kuid see kõik on möödanik ja tänasel päeval kuulub endine Rahvaliidu juht Villu Reiljan lisaks nõunikutööle veel ka ühe ehitusfirma nõukogusse. Tegemist on Toomas Trompile ja Riho Kalvele kuuluva Riito Ehitusega, mis on samade meeste kurikuulsust kogunud Facio ehitusgrupi järeltulija. Facio nimekuju sisaldanud firmad on eelnevatel aastatel läinud riburada pankrotti ja firma alltöövõtjad on korduvalt kurtnud, et Facio-mehed jätavad töö eest raha maksmata.   

Reiljani väikesed ärid 

Kuid nende nõuandmistööde kõrval ongi Reiljan kanda kinnitamas enda osalusel väikeste äridega. Üheks näiteks on mineraalvesi, mis tuleb Tartu lähedalt Haagest. Haages käis mineraalvee tootmine juba ammu enne, kui Reiljan sinna jõudis. Siin tegutses Kaarel Auseri juhtimisel osaühing Plaines, mis 2011. aastal pankrotiga lõpetas. Vello Kunmani firma ostis tehase pankrotivarast välja ja uue tootmise üheks osanikuks sai ka Villu Reiljan. Haages villitava mineraalvee margiks on Best ja selle turule tulekut tähistas 2013. aastal pisike reklaamklipp, milles Reiljan ise oma head kraami kiitis. Selle reklaami loovlahenduse autoriteks olid Lea Kiivit ja Manuela Pihlap. Uuestisündinud veefirmat Haages - Haage Joogid - juhib sama tootmise eelkäijat vedanud Auser. Auser ei soovi meiega oma firmast pikemalt rääkida. Proovime ettevõtte esindajatega kokku leppida nii intervjuud kui külastada tootmist ennast, kuid seda me ei saavuta. 

Veeturg kasvab

Uurime veeturul toimuva kohta konkurendilt - ühelt suuremalt Eesti joogitootjalt Saku Õlletehaselt. «Veeturg kogumahus, kui võtame terve aastase pildi, on umbes 60 miljonit liitrit. See on siis pakendatud vesi, erinevas suuruses pakendid, erinevad pakenditüübid, erinevat tüüpi veed. Ja rahalises käibes on see umbes 33-35 miljonit eurot,» selgitab Saku Õlletehase müügidirektor Jaan Härms. Sellised numbrid tunduvad sedavõrd isuäratavad, et sellest võiks oma tükki proovida haarata. Eriti kui arvestada, et tänavuseks aastaks prognoositakse, et pudeliveest saab enimmüüdud joogikaup kogu maailmas. 

Härms lisab, et joogivett toota pole teab mis keeruline. «Aga et turule jõuda – need barjäärid on suhteliselt suured. Kui keegi mõtleb nüüd kodus või kuskil oma muude tegemiste juures, et väga hea mõte – vaata kui palju juuakse pakendatud vett – et ma hakkan nüüd ka seda kuskilt tooma või tootma ja müüma, siis see võib olla päris keeruline,» märgib ta. Asi on selles, et vesi tuleb pärast tootmist ka maha müüa – see eeldab müügivõrku, kokkuleppeid jaekettidega, logistikat jm. 

Reiljani ja Kunmani Haage Joogid on vaikselt oma vee kettidesse sisse saanud, kuid tõsist äri sellest veel kasvanud ei ole. Nende turuosa on mikroskoopiline ja viimati avalikustatud 2013. aasta majandusaruanne kajastab turule tuleku aastat ja 76 000 euro suurust kahjumit. 

Suur konkurent Sakus neid igal juhul ei jälgi. «Ta ei ole mulle sellisena silma jäänud, et ma teaks nendest rohkem – kui suured nad on või kus nad täpselt müüvad. Aga ma olen näinud ühte telereklaami, sest kui nad turule tulid, see käis läbi,» lisab Härms. 

Sisenes soolaärisse

Pudelivee kõrval on Reiljan eeskuju võtnud vanadest Tallinna hansakaupmeestest, kes just soolakaubandusega omale rikkuse lauale tõid. Himaalaja soola maale toomiseks on Reiljan koos kahe äripartneriga - isa ja poja Kaupo ning Endrik Kõverjalaga - asutanud ettevõtte Myoffer. Kaupo Kõverjalg räägib meile telefonis, et soolamüügi mõtte käis välja tema ja Reiljanit tunneb ta juba aastakümneid. Kaamera ees ta oma soolaärist rääkida aga ei soovi. 

Pakistanist pärit sool ise paistab aga hea kaup. Seda räägib meile ka Reiljani firma konkurent Malle Liik, kes toob sama soola maale juba hea mitu aastat. See sool on tekkinud ürgmere kuivamise tagajärjel Himaalaja mägedes 250 miljonit aastat tagasi. Väidetavalt on tegemist kõige puhtama soolaga, mida võimalik saada. «Võetakse lahti Himaalaja mägedes need soolasooned, mis sinna on tekkinud ja saadakse sealt siis eri värvidega soola – põhiliselt kasutatakse Himaalaja roosat soola ehk seda kutsutakse teise sõnaga ka roosisool, » räägib Liik. 

Liik lisab, et roosisoola sisse jäävad mineraalid, mis tavalisest soolast välja võetakse. «Teda ei ole keemiliselt töödeldud, ta kaevandatakse sealt maa alt ja mehaaniliselt purustatakse ja sinna jäävad kõik need väärtuslikud mineraalid, mida meie organism lihtsalt saab omastada,» selgitab Liik. 

Seega tundub see sool üks tervislik värk olevat. Seda soola on Eestis saada juba mõnda aega, aga varem oli see kallim, kuna jõudis siia läbi teiste Euroopa riikide. Liik oma firmaga Tervisetooted OÜ oli esimene, kes hakkas Himaalaja soola Eestisse tooma otse Pakistanist. Reiljan koos kompanjonidega on nüüd sama niši valinud ja toob samuti otse. Liik ütleb, et konkurents on alati teretulnud. «Tundub, et järelikult tõime head toodet, kui teised ka tahavad tuua,» naerab ta ja lisab, et Himaalaja soola müük Eestis läheb tõusvas joones. Tervisepoodidest on roosa sool jõudnud nüüd ka supermarketitesse ja inimesed on tervislikest toiduainetest aina teadlikumad ning tahavad seda osta. 

Reiljani veebipood 

Ent soolamüügiga Reiljani ärilised ettevõtmised veel ei lõppe. Sama soolamüügi firma alt ongi ta tegelikult püsti pannud väikese veebipoe, kust esialgu saab küll tellida vaid naiste riideid ja iluasjakesi. Nagu näiteks öökulli pilguga käevõru, mille «Radar» endale hangib. 

Küsime Eesti E-kaubanduse liidu ühelt juhtivliikmelt Henrik Aavikult, kuivõrd tihe konkurents veebimüügi turul Eestis on? «Eesti veebikaubandus täna ei ole väga konkurentsitihe. Eestis on umbes 2500-3000 veebipoodi, kuid enamus neist on väikesed,» räägib Aavik. 

See tähendab, et suured otsivad pigem endale kaubanduspinda ja Aaviku sõnul on selles oma loogika. Esiteks on inimeste usaldus reaalse poe osas suurem ja veebikaupluse vastu peab seda alles tekitama. Teine asi on aga see, et veebipoe kulud on laias laastus samad – vaja on maksesüsteeme, logistikat, ladu jm. Kokkuhoid tuleb kaubanduskeskuse pinna rendist, kuid Aaviku sõnul saab seda renti käsitleda hoopis turunduskuluna. «Kui Solarise esimesel korrusel on umbkaudu seal 35 000 külastajat päevas, siis väga keeruline on teha endale internetis poodi, kus käib 35 000 külastajat päevas ukse eest mööda,» selgitab ta. 

Me ei tea täpselt, kui palju külastatakse päevas praegu Reiljani veebipoodi, aga nagu Reiljani äripartner Kaupo Kõverjalg meile telefonis nendib - ega see äri neil hetkel päriselt käima polegi läinud. Selline proovimise asi. 

Ka Aavik kiikas korra Myofferi veebipoe lehele. «Ma vaatasin seda lehte – see oli väikene pood, kus enamus valdkondi olid toodetest tühjad, oli vabavaraline pood. Aga üks reegel e-kaubanduses kindlasti kehtib – ükskõik, kui halb veebipood ka on, ta müüb paremini, kui veebipoe puudumine,» ütleb ta.  

Räägime kokkulepitud ajal uuesti telefoni teel ka Villu Reiljani endaga. Ta soovib meile kõike paremat meie töös, kuid ütleb, et intervjuud ta siiski anda ei soovi. «Tahaks rahu. Võib-olla paari-kolme aasta pärast räägin, eks ole,» ütleb ta.