Mika Keränen: tore on mõelda ennast lapseks

Kevadine romantika: lastekirjanik Mika Keränen Tartu Supilinnas Lepiku tänaval, kus hargneb tema järgmise lastele mõeldud krimiraamatu tegevus. Foto: Kristjan Teedema

Veidi rohkem kui kaks kümnendit tagasi armastuse ajel Soomest Eestisse kolinud kirjamees – tõsi, toona oli ta pigem metsamees – elab nüüd vaba mehena ega häbene seda idealiseerimast. Tal on selleks põhjus.

Mis on hea laste- ja koguperefilmi edu valem, sobib küsida soome päritolu Mika Keränenilt, kelle raamatute aineil jõudis sel kuul Eesti kinoekraanidele möödunud aastal vändatud seiklusrohke linateos «Supilinna Salaselts». Mis jookseb seal menukalt.

Mõelge Indiana Jonesile, James Bondile ja krimiseriaalile «Sherlock», kõlab rohkem kui kaks kümnendit tagasi Eestisse metsandust õppima saabunud Keräneni (41) soovitus.

Aga teine soovitus on tal veel: ei tohi filmitegijaid kammitseda, nõudes, et nood võtaks kõik üles täpselt nii, nagu kirjanik paberile pannud. «Võtke raamatust tegelased ja ammutage sealt sisu nii palju, nagu teile meeldib,» kõlas tema ettepanek režissöör Margus Pajule. Mida Paju tegigi.

See ei tähenda, et Keränen poleks mullu suvel «Supilinna Salaseltsi» võtetel käinud. Käis küll, kui sattus jalgrattaga juhuslikult Tartus Raekoja platsile. Ütles siis filmimeestele «tere!», võttis tassi kohvi – ja vaatas nende toimetamisi kõrvalt. Ei läinud operaatorilt uurima, mida ta filmib. «Ma ei taha ka,» lausub Keränen, «kui kirjutan, et keegi üle õla küsib, et mis ma nüüd teen.»

Keränenist, mis seal salata, on saanud uus suur nimi eesti lastekirjanduses. Ja on saanud ka eestlane. Samas on ta jäänud soomlaseks.

Las ta allpool ise selgitab!

Mika, kas sulle ei tundu, et oled Eestis praegu kõige tuntum ja nähtavam soomlane.

Ma... (Otsib sõnu, takerdub.) Ma ei mõtle niisuguse asja peale.

Või on sul siiski konkurente?

Sofi Oksanen! Kuigi tema siin ei figureeri.

Tunnevad eesti inimesed sind ära ka juba?

Kui mõnikord poes ütleb väike laps «tere!», siis küsin, kas käisin tema koolis [kirjanikuna] esinemas. «Jaa!» Enamasti saan käia rahulikult igal pool, ei tunne mind keegi ära. Aga kui suu lahti teen, siis tuntakse ära, et olen mingi soomlane.