Kaja Kallas: kes otsustab, millised ideed on «napakad»?

Reformierakonna valimispidu 2011. aasta märtsis. Pildil Keit Pentus, Rain Rosimannus ja Kaja Kallas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Reformierakonna Europarlamendi saadik Kaja Kallas küsis oma ajaveebis viidates väikeettevõtja Rain Rosimannuse intervjuule 5. mai Postimehes, et kes otsustab, millised ideed kuulutatakse «napakateks» ja millised mitte.

Reformierakonna siseelu teravalt kritiseerinud europarlamendi saadik Kaja Kallas eitab soovi kukutada erakonna eesotsast Taavi Rõivas, küll aga kinnitab, et partei toimimise läbipaistvamaks muutmine aitaks Reformierakonnal oma populaarsust elanike silmis taas tõsta.

«Ma ei kandideeri erakonna esimeheks. Just on olnud valimised, kus erakond on praeguse esimehe juhtimisel saanud rahvalt mandaadi valitsuse moodustamiseks, oleks ebaloogiline see kahtluse alla seada kõigest paar kuud pärast valimisi,» kirjutab Kallas oma blogis.

Kallase sõnul mõjutab erakonna sisedemokraatia ka kogu riigi toimimist, märkides, et kaasav poliitiline süsteem soodustab läbi selgete reeglite loomise omakorda majanduse ja seeläbi ka inimeste heaolu kasvu. «Kui ei ole selgeid reegleid või on hirm, et töö tulemus võetakse ära või maksustatakse liiga koormavalt, pole erilist motivatsiooni töötada, ammugi mitte tegeleda investeerimise või innovatsiooniga. Sel juhul pole ka erilist lootust majanduslikule heaolule, kui just ei kavatseta elada teiste arvelt. Kui inimestele näib, et juhtivatele kohtadele edutatakse mitte võimete põhiselt, vaid (lojaalsus)sidemete olemasolul, siis inimestel ei ole ka motivatsiooni pingutada, sest ilma õigete sidemeteta polegi võimalik kuhugi jõuda. See suhtumine kaldub otseselt üle ettevõtlusesse ja see mõjutab juba otseselt uue lisandväärtuse teket ühiskonnas,» arutles Kallas.

Lisaks suuremale pilidle on erakonna sisedemokraatia toimimisel Kallase sõnul otsene mõju riigi toimimisele läbi selle, et seeläbi tehakse eelvalik selle kohta, kes on võimalik peaministrikandidaat ja kellest saavad potentsiaalsed valitsuse ja riigikogu liikmed ehk ühe sõnaga – otsustajad.

«Erakonna reformimise ideede hulgas käisin välja ka mõtte, et erinevate ametikohtade või riigile kuuluvate äriühingute ja sihtasutuste nõukogude komplekteerimine peaks olema selge ja läbipaistev. Kui meil on pädevad inimesed, ei pea me ka pelgama kõigile seda pädevust avaldada. Kui me edutame inimesi, siis võiks olla kõigile arusaadavad ka kriteeriumid, mille alusel edutatakse, sest see annab teistele signaali, mis väärtusi hinnatakse ja mis suunas peab pingutama, et elus edasi jõuda,» märkis Kallas.

Tema sõnul on ta veendunud, etkorrastades poliitika tegemise aluseid erakonna tasandil, muutub paremaks ka elu Eestis. «Teiseks, olen erinevate ideedega tulnud välja jooksvalt kogu selle aja, kui olen poliitikas olnud. Julgen arvata, et olen üks väheseid Eesti poliitikuid, kes igakuiselt ka väljaspool valimiste aega oma blogis ideede üle arutleb. Samuti jookseb palju infot ja ideid kätte Euroopa parlamendis töötades. Aga seniks, kuni on keegi, kes ideed eos «napakaks» tembeldab ja sisulises arutelus on puudusi, seniks on ideede mõjulepääs mõnevõrra raskendatud,» tõdes Kallas.

«On väidetud, et «napakad ideed ei muutu hääletamisel vähem napakamaks» (Rain Rosimannus intervjuus Postimehele). Nõus, aga küsimus ongi selles, et kel on õigus öelda, et see idee on «napakas» ja me seda ei toeta. Kui kooslekul või listis on esitatud ideelele nii poolt kui vastaseid, kusjuures nende hulgas, kes sõna võtavad, tundub poolthääli rohkem olevat, siis kuidas kujuneb ikkagi nii, et öeldakse, et idee on «napakas»? Kes seda otsustab? Kus see selle üle otsustamine toimub?» küsis Kaja Kallas.

Kallase sõnul on demagoogia väited, et erakonna reiting langeb alati, kui sisemised vaidlused tulevad välja. «Kui kriitika oleks asjakohatu, siis inimesed kehitaksid selle peale vaid õlgu. Kriitika sajaks maha nagu vastu seina visatud peotäis herneid. Probleemidele lahenduste asemel vaenlaste otsimine võib pakkuda küll lühiajalist rahuldust, kuid pikemas perspektiivis tulu ei too,» märkis Kallas.

Tema sõnul esitas ta rida ettepanekuid erakonna reformiks, mis olid kantud sellest, et erakonna organisatsiooni korraldus on  jäänud ajale jalgu ja vajab muutusi. «Kui kriitikale keskendumise asemel arutaksime esitatud ettepanekuid sisuliselt, oleks ka see organisatsiooni kultuurile palju parem kui ettepanekute ignoreerimine või esitaja süüdistamine,» ütles Kallas.

Tema hinnangul aitaks rahva toetuse tagasi võita see, kui erakond valiks juhatusse tegusad inimesed, kes tõstaksid taas ausse Reformierakonna maailmavaate ja aluspõhimõtted ning kes tuleksid juhatusse uue värske vaatega. «Teeksime oma organisatsiooni toimimise korda ja asuksime lisaks olemasolevate probleemide lahendamisele otsima võimalusi riigile raha teenimiseks globaalsest maailmast kasutades ära meie tugevusi ja head kuvandit. Toetuse tõusule aitaks kindlasti tugevasti kaasa läbipaistvuse suurendamine ametikohtade jagamisel ja riigile kuuluvate äriühingute nõukogu liikmete valimisel,» märkis Kallas.

«Soovitaksin valida eelmises valitsuses tublit tööd teinud ministrid Anne Sullingu ja Maris Lauri, julgeoleku eksperdi Ants Laaneotsa, Reformierakonna raudvara ja e-residentsuse idee autori Rein Langi, endise rahandusministri ja praeguse rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi, oma tööd suure põhjalikkusega tegeva siseministri Hanno Pevkuri, europarlamendi saadiku Urmas Paeti, tublid uued tulijad Toomas Kivimägi ja Yoko Alenderi, samuti Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Kalle Pallingu,» lisas Kallas.

Küsides endalt, kas Eesti on «räigelt šovinistlik maa», kirjutas Kallas, et «tahaksin siiski öelda, et Eesti oleks tegusatele naistele parem paik, kui mehed oma naist selliste rünnakute eest kaitstes paneks ka tähele, et nad ise panustavad selle «räigelt šovinistliku maa» eksistentsi kostitades teisi naisministreid ja naispoliitikuid shovinistlike märkuste ja nimedega. Seniks kuni shovinistlikud kommentaarid on keelatud ainult kommenteerija naise suhtes, seniks me olemegi seal, kus oleme, ja tegusad naised ei tunne end Eestis sageli hästi.»