Eduka sügisfilmi valemiks on naer: mõjub nagu ravikuur tee ja maasikamoosiga

Pariisi taeva all: kodutu Bazil (Dany Boon). Foto: Kaader filmist

Kui ühe hea suvefilmi edukuse pandiks loetakse lihtsat valemit – rohkem möllu ja vähem mõtlemist –, siis missugune oleks ühe ideaalse sügisfilmi definitsioon? Ma ei tea, kas säärast mõistet üldse kusagil on juurutatud, aga ilmselt poleks seesugusele filmile nagu Jean-Pierre Jeunet’ komöödia «Mikmakid» osanud küll paremat ekraaniletuleku aega soovida.