Valgest marmorist poeesia ja mõtiskluste paik südalinnas

Marie Underi skulptuuri avamine tõi laupäeval pealinna Tõnismäele palju uudistajaid. Foto: Mihkel Maripuu

25. septembril, Marie Underi 30. surma-aastapäeval avati Eesti Rahvusraamatukogu ees poetessi marmorkuju ja väike mälestuspark, mille autorid on skulptor Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal ning tellija Tallinna linnavalitsus.

Valge Carrara marmor pole Eestis just igapäevane skulptuurimaterjal isegi mitte näitusekunstis, ent Mati Karmin on otsustanud just nimelt marmori kasuks enam kui kolme meetri kõrguse figuuri puhul Eesti Rahvusraamatukogu ees.

Muidugi on marmor iga klassikalise skulptori unistus, ka Eesti karmis kliimas ja saastatud linnakeskkonnas. Autori sõnul on tänapäeval piisavalt vahendeid absorbeeriva marmorpinna kaitsmiseks.

Ent valge marmori pehme muutliku päevavalgusega mängiv pind pole võrreldav mitte ühegi teise skulptuurimaterjaliga. Juba lühikesel ajavahemikul ilmestab muutlik valgusmäng poetessi näoilmet ja tekitab figuuri staatikas illusiooni liikumisest. Omajagu aitavad kaasa muidugi ka ümbritseva veekaskaadi peegeldused.

Usun, et poetessi üksik habras figuur valgest marmorist purje- või tiivakujulise fooni ees võib mõjuda esialgu harjumatult eksklusiivselt. Marmor linnapildis on olnud seni Eestis peaaegu olematu, erandiks vaid aastatega ilmastikus mustjaks tõmbunud kalmistufiguurid. Ja siiski on marmor ülev.

Igavikuline koondportree

Tartu Pauluse kiriku 1927. aastal valminud Amandus Adamsoni kolmefiguurilisest hiiglaslikust altarigrupist jäi pärast 1944. aasta pommitamist järele vaid kivipank, mille allservas võib näha hoolikalt teostatud rüüääri ja varbaid, ent seegi on tänini suurejooneliselt unustamatu vaatepilt.

Karmin on oma kuvandi puhul mitmetele kujutluspiltidele tuginedes loonud poetessist igavikulise koondportree. Laiaäärelise kübara, õlgade ümber drapeeritud mantli, rüüside ja kontsakingadega figuur moodustab poeetilise terviku mitmest poetessi klassikaks muutunud kujutisest.

Siin on avali sui kübara alt naeratav noor Marie Ants Laikmaa 1903. aastal maalitud pastellilt ja eneseteadlik poetess Siuru grupipildilt, ainus naispoeet muidu maskuliinses kirjandusrühmituses. Ent ka vanaldane sunnitud eksiili paratamatust ja lõplikkust tajuv poetess, kelle küpse ea luuleread 1953. aastast on raiutud tema selja taha.

Arhitekt Trummali koostöö skulptor Karminiga on ennegi teinud võimalikuks kõrgetasemelise avaliku ruumi loomise paika, mil nagu poleks selleks vähimaidki eeldusi. Meenutaks, et 2001. aastal loodud Jaan Tõnissoni monument Tartus Postimehe toimetuse vastas oli samuti üks selliseid paiku, aga ometi tekkis seal Tõnissoni mälestuskuju vääristav õdus puhkeala, kus meelsasti istutakse.

Ka rahvusraamatukogu esine ülimalt kitsas monumendile eraldatud areaal tekitas poleemikat ja uskumatust juba enne, kui keegi oli jõudnud arhitektuurset lõpptulemust näha. Marmorpindade ja madalate veekaskaadidega ala Underi kuju ees on ühtaegu distantseeriv ja poetessi erilist argireaalsust ületavat olemust rõhutav.

Kuju võeti kiirelt omaks

Samal ajal loob liikuva vee, marmori ja sinakashalli graniidi ansambel illusiooni märksa suuremast ruumist, kui see esmapilgul võimalik näis. Väikesest parklast raamatukogu eest eraldab Underi memoriaali pergola, kus istutatud taimed peagi loovad veelgi tajutavama eraldatuse muidu tõeliselt kärarikkast linnamelust.

Juba mõni tund pärast monumendi avamist istusid pergola varjus pinkidel inimesed, nagu oleks need pingid seisnud siin nende inimeste tarvis igiammu ja Underi kuju väärtuste ning võimalike vigade ja tähenduslike nüansside üle peeti diskussiooni. Ei suudagi meenutada, et oleksin kuulnud võhivõõraid eestlasi kunagi varem tänaval arutamas kunsti üle.