Lugesin hiljuti Albert Viirlaiu romaani «Ristideta hauad». Autor kirjeldab seal , kuidas NKVD vangikongis olijad võtsid 9. mail 1945 vastu teate sõja lõpust. Nad ei rõõmustanud sugugi. Ja see oli tollal üsna loomulik. Nad olid ju võitjate vanglas. Elus pole alati võimalik võitja poolt valida, sest see võib tunduda hullem kui kaotaja poolel olemine. Meie rahvas on eelmisel sajandil olnud kahe terrorirežiimi ohver. Me oleksime – vähemalt enamik meist – elanud parema meelega omaette, aga seda meile ei võimaldatud.