Köler Prize: mõistus versus tunded

Minult küsiti hiljuti, miks on Köler Prize’i näitus ja selle kajastamine põhimõtteliselt selline meedia-kallike. Mis ma oskasin kosta? Et on justkui natuke küll. Ju siis on Köleri eestvedaja Anders Härm piisavalt hea turundaja ja suutnud meediaväljaannetele jätta mulje, et kui nad Köler Prize’i ei kajasta, siis milleks nad üldse ennast kultuuriajakirjanduseks nimetavad.

Kergele kollektiivsele psühhoosile lisaks natuke glämmipauku, edetabelielevust ja nii ta ongi. 7000-eurone peapreemia on Eesti mõistes arvestatav summa. Kunstimaailm on ju üldiselt kange üksus, seal pole liiga palju glämmi vaja. Olen üldse mõelnud, et kunstimaailmal on cool’ist ja tähetolmusärast natuke oma ja pisut kängunud arusaam. Iseenesest on see huvitav, sest kunstimaailmas liiguvad miljonid ja sõidavad Abramovitšid oma jahtidega, ent ometi.

Aga kindlasti pole see ainus põhjus. Seniajani on suudetud välja tulla ka sisukate näitustega, mis avalduvad erinevates meediumites ja formaatides ning see kõik on saadud ühe pinna ehk maja kontekstis omavahel suhtlema ja mängima. Tänavune valik kunstnikke täidab neile pandud ülesanded taaskord ära ja Köler Prize jätkab esinduslikult ning viisakalt. Ehk isegi liiga viisakalt?