Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
Minult küsiti hiljuti, miks on Köler Prize’i näitus ja selle kajastamine põhimõtteliselt selline meedia-kallike. Mis ma oskasin kosta? Et on justkui natuke küll. Ju siis on Köleri eestvedaja Anders Härm piisavalt hea turundaja ja suutnud meediaväljaannetele jätta mulje, et kui nad Köler Prize’i ei kajasta, siis milleks nad üldse ennast kultuuriajakirjanduseks nimetavad.
Kergele kollektiivsele psühhoosile lisaks natuke glämmipauku, edetabelielevust ja nii ta ongi. 7000-eurone peapreemia on Eesti mõistes arvestatav summa. Kunstimaailm on ju üldiselt kange üksus, seal pole liiga palju glämmi vaja. Olen üldse mõelnud, et kunstimaailmal on cool’ist ja tähetolmusärast natuke oma ja pisut kängunud arusaam. Iseenesest on see huvitav, sest kunstimaailmas liiguvad miljonid ja sõidavad Abramovitšid oma jahtidega, ent ometi.