«Pealtnägija» eksperiment: kas tipp-poliitikud täidavad valimiskampaania ajal Ludmillale antud lubadused?

Välireklaam. Foto: Liis Treimann

Kui on vaja meie häält, trügib poliitik sisse uksest-aknast ja võtab ise nööbist kinni kas või keset tänavat. Aga kas ta mäletab valijat ja talle antud lubadusi ka pärast?

«Pealtnägija» algatas enneolematu eksperimendi, mille keskmes oli üks hädas vanaproua ja Eesti tipp-poliitikud, vahendas ERR Uudised.

«Pealtnägija» vabandas juba ette kõigi ühiskonna alustalade ees, keda antud loos varjatult jälgiti, aga objektiivse pildi saamiseks polnud nende sõnul muud võimalust.

Eksperimendi võtmetegelane on Tallinnas elav 70-aastane proua Ludmilla. Ta ei ole näitleja, tema mure on täiesti ehtne ja kõik, mida ta selles loos teeb, on päriselt. Nimelt on pensionil olev staažikas arst ja patsientide õiguste eest võitleja täna ise suures hädas.

«Minu mure on, et mina kaotasin kodu. Nüüd 70-aastasena ma olen tänaval,» lausus pensionär Ludmilla Luukas-Anton.

«Pealtnägija» ei hakanud üksikasjalikult seda keerulist kadalippu lahkama. Piisab, kui öelda, et pärast abikaasa surma tõsteti Ludmilla, ehkki tal polnud võlgu, kesklinna korterist juriidilisi nippe ja lõpuks otseseid jõuvõtteid kasutades välja. Korter on praegu surnud mehe poja valduses.

Et loosse lahendust leida, kulutas proua ametimeeste uksi ja kirjutas lugematuid kaebusi, kuni pöördus lõpuks «Pealtnägija» toimetusse. Tekkis idee kaks asja ühendada: Ludmilla ehtne mure ja ajakirjanduslik eksperiment. Mis oleks, kui paluks abi poliitikutelt?

Proua, kellel pole enda sõnul enam midagi kaotada, on nõus. See tähendab, et järgneva kolme kuu jooksul fikseeris «Pealtnägija» kõik tema kõned, kirjad ja kohtumised, sealhulgas osad varjatult. Oluline on, et saatemeeskond ei sunni Ludmillat tegema midagi vastu tahtmist.

Aeg katseks oli ideaalne. Väljas oli sombune veebruar ja vähesed naeratavad näod tänavatel kuulusid kampaaniat tegevatele poliitikutele. Käis võitlus 101 koha pärast Toompeal ning igaüks sai soovi korral kas või peaministrikandidaadil nööbist haarata.

Tallinna meer annab suunise asjaga tegeleda

Esimesena seab Ludmilla 20. veebruaril sammud Edgari kohvikusse, kus Tallinna meer isiklikult jagab linlastele ahjusooje pirukaid.

«Härra Savisaar, ma olen teie fänn, alati hääletan teie poolt, ma väga tahan teiega rääkida natukene peale valimisi. Aga kuidas seda teostada?» uurib Ludmilla.

«Väga lihtsalt. Vaata, see tüdruk seal mustas mantlis. Tule siia. Näed, inimene tahab peale valimisi kokku saada, lepi kokku temaga,» kõneleb Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Esimeselt kohtumiselt naaseb Ludmilla näpus assistendi Jekaterina Fedkina telefoninumber ja Savisaare suunis alluvatele asjaga tegeleda. «Prelüüd läks hästi, aga mis edasi saab, ma eriti ei usu, et seda kõike saab...» märgib Ludmilla pärast kohtumist.

Päev hiljem teeb Kristiine keskuse ees kampaaniat sotsiaaldemokraatide esinumber, kaitseminister Sven Mikser.

«Ma tahan natukene teiega rääkida,» teatab ministrile Kristiine keskuse ees Ludmilla.

Ludmilla selgitab ministrile oma muret, mille peale Mikser tõdeb, et küllap oskab Andres Anvelt, siis justiitsminister, märksa sisukamalt aidata. Aga lubab siiski potentsiaalse valija asjal silma peal hoida. Mikser kirjutab oma e-maili aadressi ja isikliku mobiilinumbri.

«Aga võtke minuga ühendust ja siis, kui teil on mingid materjalid, siis saab vaadata,» lausub Ludmillale Sven Mikser.

«Natukene proovisin rohkem rääkida, aga jälle palju rääkimine ei aita, sest seal on inimesed, tähelepanu läheb laiali ja ta kuuleb ja ta vastab ja lubab, aga mis edasi saab, seda ma ei tea,» hindas Ludmilla.

Valimisteni on jäänud täpselt nädal ja käib finišikiirendus. Kandidaadid jagavad materjale ja nänni pea igal rahvarohkel tänavanurgal. Nõmme kultuurimaja juures kingib möödakäijatele oma näopildiga šokolaadi Urmas Reinsalu, käpikud käes ja sall tuules lehvimas.

«Tere! Minul on ka suur mure,» teatab Ludmilla IRLi esimehele Urmas Reinsalule. Ta jätkab: «Ma olen 70-aastane ja mind visati kodust välja. Mul ei olnud võlad. Korter on ostetud ja võlad ei ole. Aga mind visati välja kodust.» Ludmilla kinnitab Reinsalule, et ta pereliige oli petja.

IRLi esimees ütleb, et voldikus on tema telefoninumber. Ka ütleb Reinsalu, et naine võib talle kirjutada ning et ta kindlasti tegeleb proua probleemiga. Ludmilla tänab poliitikut. «Kui see on ebaõiglane, siis tuleb seda uurida ja vajadusel vaidlustada ka notari tehing,» märgib Reinsalu.

«Helistage mulle julgelt ja siis ma luban, et ma tegelen selle asjaga.Minu telefon on siin kirjas, ka mobiiltelefon. Ma annan ühe šokolaadi ka teile. Olge vapper. Need omandi asjad ei ole naljaasjad. Aga oma õiguste eest tuleb seista,» räägib IRLi esimees Ludmillale.

Aval ja aktiivne suhtumine avaldab prouale muljet. Reinsalu on seni ainus kandidaat, kes pakub ise välja, et Ludmilla võtaks temaga uuesti ühendust. «Ta ütles, et siin raamatus on tema number. Ma ei tea, kas ma pean hääletama tema eest?» mõtleb Ludmilla pärast kohtumist.

Ludmilla lappab «äraostmatute» esimehe voldikut küll üht, küll teistpidi, aga telefoninumbrit, mille kaudu Reinsaluga ühendust võtta, bukletist ei leia.

Et seni on olnud õnne erakondade esimeestega, proovib Ludmilla tabada ka Taavi Rõivast, aga tele- ja raadiodebattide ning riigi juhtimise kõrvalt ei jää peaministril aega eriti tänavakampaaniat teha. Proua võtab sihikule kaks teist reformarit: Kristen Michali ja Eerik Niiles-Krossi. Viimase neist tabab ta sisuliselt valimiste eelõhtul kampaaniaüritusel kohvikus Wabadus.

«Ma tahan natukene üks minut teiega rääkida. Minu nimi on Ludmilla Luukas-Antoni. Mul on suur mure. Ma tahan pikemalt teiega rääkida peale valimisi,» teatab Ludmilla Eerik-Niiles Krossile.

«Jah, räägime peale valimisi,» lausub Kross. «Ma annan teile oma kaardi,» lisab Kross.

Ka siin asi susiseb. Sarnaselt Mikserile annab luurespetsialistist poliitikuks hakanud Kross oma isikliku mobiilinumbri. Päev hiljem leiab Ludmilla Kadaka Selveri kassade ees komme jagava Kristen Michali.

«Ma tahan natukene teiega rääkida,» ütleb Ludmilla Kristen Michalile. Michal kuulab Ludmilla lugu, esialgu lubab võib-olla aidata. Lõpuks aga juba kindlasti.

«Helistage sellel numbril: 6316577. Ja siis öelge, et te rääkisite minuga, öelge oma nimi ja telefoninumber,» lausub Michal ja kinnitab, et ei unusta Ludmillat: «Ei, kui te sinna helistate ja ütlete oma nime ja telefoninumbri, siis ma otsin teile ühe juristi, kes oli minu nõunik varem ja tema oskab selles küsimuses nõu anda.»

Kokku õnnestus kohtuda viie tipp-kandidaadiga. Kõik andsid prouale rohkem või vähem lubaduse aidata, mõni isegi isikliku kontakti.

Ludmilla usub, et 99 protsenti poliitikutest pole pärast valimisi mahti tema kõnesid vastu võtta. «Nendel on sellised suured globaalsed probleemid lahendada, aga üks pensionär, mis see tähendab!» arvab Ludmilla.

Ei jää muud, kui oodata. Vahepeal jõuab juhtuda palju. Edgar Savisaar, Taavi Rõivas ja Kristen Michal teevad isiklikud häälterekordid, Sven Mikser, Urmas Reinsalu ja Eerik-Niiles Kross esinevad oodatust kahvatumalt, aga pääsevad kõik Toompeale. Koalitsiooniläbirääkimised kulgevad raskelt, aga lõpuks saavad nii Reinsalu kui Michal ministriportfellid. Edgar Savisaar seevastu satub eluohtlikus olukorras haiglasse ja tal amputeeritakse jalg.

Korduvad edasisuunamised

Lõpuks laskub tolm nii palju, et Ludmilla saab end poolteist kuud hiljem, aprilli keskel uuesti meelde tuletada. Esimeselt valimisürituselt on Ludmillal kirjas telefoninumber, mis kuulub Savisaare abilisele Jekaterina Fedkinale, kes sai enne valimisi korralduse probleemiga tegeleda.

«Helistage otse Taavi Aasa sekretärile. Aga proovige. Me ei hoia peas kõiki probleeme, mis inimestel on, sest neid telefonikõnesid on liiga palju,» teatab Ludmillale Savisaare abi Jekaterina Fedkina. Pärast korduvaid edasisuunamisi jõuab Ludmilla kesklinna valitsuse juristi Kätri Sarapuuni, kes palub proual saata kohtudokumendid.

Katsealune number kaks, sotsiaaldemokraatide juht Mikser jagas enne valimisi lahkesti oma mobiilinumbrit. Kas ta ka vastab? Ludmilla proovib Mikserile helistada viiel erineval päeval kolme nädala jooksul, aga kahjuks ei näkka. Vastust ei tule ka e-mailile. Ludmilla otsib üles Mikseri nõuniku Sandra Kamilova telefoninumbri.

«Äkki me saaksime niimoodi teha, et te saadate oma mure kõigepealt mulle, sest mina ei ole seda näinud. Ja siis ma vaatan, äkki ma saan juba enne teile ise ka vastatud,» ütleb Ludmillale Mikseri nõunik Sandra Kamilova.

Kamilovalt saab Ludmilla paari päeva pärast vastuseks, et kaitseminister on probleemiga tutvunud ning tal on proua meeles. Tema mure lubatakse edastada justiitsministrile. Juba nädal varem üritab ka Ludmilla ise ühendust saada mehega Nõmme turu väravast ehk vastse justiitsministri Urmas Reinsaluga. Kõigepealt tuleb aga leida number.

Reinsalu Ludmilla ei taba, aga see-eest saab kätte tema nõuniku Kert Karuse.

«Tooge kirjalikult see probleem ja ma vaatan selle üle kõigepealt ja siis annan teile selle teada. E-maili saate teada justiitsministeeriumi koduleheküljelt,» lausub Reinsalu nõunik Kert Karus.

«Ma natukene kardan vahendajaid. Ta ise lubas mulle,» vastab Ludmilla.

«Jaa, aga saate aru, ministril ei ole nii palju aega, kui inimesed reeglina arvavad. Ta on väga hõivatud ja seepärast tal ongi abid olemas, kes vaatavad,» selgitab Karus.

«Aga ta lubas mulle, ta ise lubas mulle, võtke minuga ühendust, minuga, aga mitte Kerdiga,» räägib Ludmilla.

«Ja, aga siis te peate temale helistama. Aga siis peate ministrile otse helistama ise,» kordab Karus ja lisab, et Ludmilla vaadaku ministri telefoninumbrit koduleheküljelt.

Reinsalu ei õnnestu tabada ka sekretäride abiga. Ludmilla saadab valimislubaduste meeldetuletamiseks kirja nii Reinsalule kui ka tema nõunikule. Päev hiljem pole vastust ja Ludmilla proovib jälle helistada.

«Lihtsalt seda aega ei ole olemas füüsiliselt. Aega ei ole olemas,» lausub nõunik Kert Karus.

«Aga lubadused olid,» meenutab Ludmilla.

«Jaa, väga võimalik, aga saate aru, kui ei ole võimalik seda aega leida kohtumiseks,» ütleb karus ja lisab: «Te peate ministrist aru saama, praegu on väga kiire aeg.» Karus märgib, et kohtumine pole välistatud, lihtsalt praegu on minister väga hõivatud, ning ta võiks uuesti ühendust võtta juuli teisel poolel.

Sarnase vastuse, aga natukene mahedamas kastmes, saab Ludmilla ka värske majandusministri Michali nõunikult Kätlin Atonenilt. «Esimene vaba aeg on juunis,» vastab Kätlin Atonen.

Nõuniku soovitusel saadab Ludmilla Michalile isiklikult e-kirja ja saab veel samal päeval ministrilt vastuse. Michal küsib proua telefoninumbri ja palub tal asjatundliku inimese kõnet ootama jääda. Oodanud veel nädala, Ludmilla kannatus katkeb ja ta helistab ise uuesti majandusministeeriumisse.

«Mul on nendest meestest juba pea segi, okei helistan. Ma kunagi ei helista nii palju meestele,» kommenteerib Ludmilla olukorda.

Platsis on Michali uus nõunik Hannes Virkus, kes näitab Ludmilla vastu üles märksa suuremat huvi. Ta räägib prouaga telefonitsi, vahetab kirju kolleegidega ja saadab prouale erinevaid linke. Michali soovitatud ametnik vastab aga e-kirja teel, et ta ei saa Ludmillat kohtusse esindama minna. Selleks pole aega.

Juhtub ime

Reformierakondlasele Eerik-Niiles Krossile helistab Ludmilla kahe nädala jooksul korduvalt.

«Ma ei tea, kas te mäletate mind. Loomulikult mitte,» ütleb Ludmilla.

«Ei, mäletan küll. Teil on korteriprobleem,» vastas Kross ja jätkas: «Teate, ma hetkel jooksen ühelt kohtumiselt teisele, kui me saaksime esmaspäeval rääkida, oleks kõige parem. Teate, teeme võib-olla nii, et helistame esmaspäeva hommikul ja siis lepime kokku.»

Ja juhtus ime! Eerik-Niiles Kross saigi temaga kokku ja kuulas ta ära, mille eest proua on väga tänulik. Mida «Pealtnägija» selle kõigega tõestas?

Selgub, et mitte kõigil poliitikutel pole haugi mälu. Viiest kaks tegid midagi konkreetset, et inimest aidata. Ja mis puudutab neid, kes Ludmilla unustasid – ühelt poolt on selge, et minister ei saagi kõige lahendamisega isiklikult tegeleda, aga siis ei tasu enne valimisi ka katteta lubadusi anda.

Pärast eksperimenti küsis «Pealtnägija» ka ametlikku kommentaari ning kõik rääkisid, kuidas nad nüüd Ludmillat edasi aitavad. Pikemalt saab neid vastuseid lugeda saate kodulehel. Ja muide – keda Ludmilla lõpuks valis, «Pealtnägija» isegi ei küsinud.