/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2010/02/17/314662t1h1d0e.jpg)
Kui 2005. aasta kohalike valimiste aktiivseimad osalejad olid eestlased, siis mullu hõivasid esikoha naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud slaavlased.
Eestlane ei ole enam Maarjamaa aktiivseim valija
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2005. aasta kohalike volikogude valimistel käis valimas 66 protsenti Tartu Ülikooli küsitlusele vastanud eestlastest.
Siinsete venelaste, valgevenelaste ja ukrainlaste valimisaktiivsus jäi sama uuringu kohaselt 50-62 protsendi vahele, sõltuvalt nende kodakondsusest.
2009. aastal kasvas küll kõigi vaatlusaluste gruppide valimisaktiivsus, kuid eriti aktiivseks muutusid naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud isikud ja Venemaa kodanikud. Eestlaste aktiivsus tõusis küll 74 protsendini, kuid jäi eelmainitud slaavlastele alla.
«Täiesti märkimisväärselt ületavad neid (eestlasi – toim) naturaliseerunud kodanikud, praktiliselt võrdne on osalustulemus venelastest sünnijärgsete kodanikega ja Venemaa kodanikega,» analüüsis küsitlustulemusi politoloog Rein Toomla.
«Ainult kodakondsuseta isikute aktiivsus jääb madalamaks, kuid see ei ole väga madal.»
2009. aastal käis kohalikke volikogusid valimas 74 protsenti küsitletud eestlastest, 83 protsenti naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanutest ning 75 protsenti siinsetest vene kodanikest.
Vaid ühe protsendipunktiga jäid eestlastele aktiivsuselt alla siinsed sünnijärgsed slaavlasest kodanikud (73). Kodakondsuseta isikute aktiivsus oli jätkuvalt kõige madalam (63 protsenti).
Õigustuseks valima
Hüpe naturaliseerunud kodanike osalemises on Toomla hinnangul seletatav nende sooviga õigustada oma kodakondsust just aktiivse osalemisega.
Venemaa kodanike osaluse 21 protsendipunktist kasvu saab Toomla sõnul selgitada kohalike omavalitsuste volikogude valimiste eripäraga.
«Just kohalik elukorraldus on see, mida valijad saavad muuta kõige vahetumalt. Riigi tasandil käib muutmine suuresti seadusandluse kaudu, see jääb paraku veidi kaugeks ka kodanikele,» märkis Tartu Ülikooli politoloog.
«Kohalikud muutused on kõigile nähtavad ja ka arusaadavad. Kuid nad ei pruugi alati meeldida ning sealt tõusetubki soov osaleda ümberkorralduste kujundamises.»
Lisaks eelmainitule võimaldab taoline osalemine Toomla sõnul kontrolli maksuraha kulutamise üle.
«Ka Venemaa kodanikud maksavad makse ning sealt tulebki nende õigus ja kohustus sekkuda poliitikasse neil juhtudel, mida seadus neile võimaldab,» lisas Toomla.
Segadus soosib passiivsust
Seda, miks kodakondsuseta isikud on teistest passiivsemad, aitab politoloogi hinnangul seletada staatuslik ebamäärasus.
«Kodakondsuseta isik oleks nagu eikeegi – temast eriti ei huvituta ja ka tema ise ei huvitu teiste tegemistest.»
Eile esitletud analüüsi «Mitte-eestlaste ühiskondlik-poliitiline aktiivsus ja osalemine» jaoks tehti kaks eraldi uuringut. Esimene neist vahetult pärast 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimisi ja teine pärast 2009. aasta valimisi, 2010. aasta alguses.
Mõlema küsitluse intervjueeritavate grupp oli ühesugune – tuhatkond vastajat – ning küsitleti nii kodanikke kui mittekodanikke.
Uuringus liideti kokku kolme suurema Eestis tegutseva rahvusvähemuse – venelaste, ukrainlaste ja valgevenelaste – seisukohad. Väiksemad rahvused jäeti lihtsuse huvides analüüsist välja.
Kohalike omavalitsuste valimised võeti uuringu aluseks seetõttu, et neil saavad osaleda ka välismaalased.
Uuringuid rahastas Eesti riik ning need viis läbi Tartu Ülikooli riigiteaduste instituut.