/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2009/09/18/237383t1h9564.jpg)
Politoloog Rein Toomla võrdles 2005. ja 2010. aasta küsitluste tulemusi ning märkas, et viie aastaga on Eestis elavate venelaste, ukrainlaste ja valgevenelaste poliitikahuvi märkimisväärselt kasvanud.
Eesti slaavlaste poliitikahuvi kasvas märgatavalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii selgus, et kui 2005. aastal oli siinsete slaavlaste poliitikahuvi oluliselt madalam kui eestlastel, siis praeguseks on mõlemad üsna võrdsel tasemel – kuskil pool nii eestlastest kui slaavlastest huvitub poliitikast.
Ülejäänutega võrreldes huvituvad poliitikast kõige rohkem aga hoopis siin elavad Venemaa kodanikud (65 protsenti).
Nende poliitikahuvi on ka kõige enam viie aastaga kasvanud – tervelt 26 protsendipunkti võrra – ning nii on möödutud ka eestlastest.
Eestlaste huvi jäi nimelt üsna muutumatuks, kasvades viie aastaga 47-lt 49 protsendile.
Eestislaavlaste ülejäänud kolme grupi poliitikahuviliste osakaal jäi kõigil 46-47 protsendi vahele.
Kuid ka nende huvitatuse tõus on Toomla sõnul märkimisväärne ja eriti paistavad nende seas silma kodakondseta isikud.
2005. aastal ehk enne hüpet huvitus nimelt neist poliitikast vaid umbes veerand (24 protsenti).
Sünnijärgsetest Eesti kodanikest huvitus 2005. aastal poliitikast 30 ning naturaliseerunud kodanikest 33 protsenti.
Rohkem suhtlust slaavlastega
Toomla sõnul saab selle fenomeni pinnalt anda ka Eesti poliitikutele kasulikke soovitusi.
«Kui me teame, et mõlemad suured rahvusgrupid tunnevad enam-vähem võrdset huvi poliitika vastu, siis peaksime suhtuma nendesse ka enam-vähem võrdselt,» rääkis Toomla eilsel analüüsi «Mitte-eestlaste ühiskondlik-poliitiline aktiivsus ja osalemine» esitlusel.
Politoloogi sõnul ei ole mingit põhjust arvata, et venekeelne elanikkond ei taha teadagi sellest, mis toimub Eesti poliitikas.
«See omakorda eeldab rõhu asetamist poliitilise selgituse kvaliteedile – ei maksa arvata, et venekeelse elanikkonna jaoks võiks see kvaliteet olla madalam.»
Praktikas peaks selline tõdemus tema nägemuses kaasa tooma võrdsema suhtumise poliitika selgitamisel kahele rahvuslikule kogukonnale.
Toomla lisas, et uuringutes küsiti siiski inimestelt vaid üldise poliitikahuvi kohta ehk ei täpsustatud, kui suur on huvi Eesti poliitika vastu.
«Vene kodanike puhul peegeldub võib-olla kaude ka huvi selle vastu, mis toimub Venemaal,» märkis Toomla.