Tõnismäel seab end sisse valge ema

Mati Karmin viimistleb Itaalias Carraras aastatuhandete vanuses karjääris Marie Underi kuju. Foto: Jüri Tallinn

Sel laupäeval, Marie Underi 30. surma-aastapäeval avatakse Tallinnas rahvusraamatukogu ees luuletaja kolmemeetrine skulptuur.

Meie ühe nimekama skulptori Mati Karmini ja arhitekt Tiit Trummali konkursivõiduna loodud monument on tähelepanuväärne ainuüksi selle tõttu, et tegu on materjaliga, mida teose sündi kahe selleks kulunud aasta jooksul läbi kaamerasilma jälginud Jüri Tallinna väitel pole viimase poole sajandi jooksul julgenud keegi Eestis avalikuks tarbeks pruukida.

Jutt on valgest marmorist, mida meil ei leidu ega kasutata, aga mis on nii tuttav neile, kes käinud Itaalias või Itaaliat vähemalt telerist näinud.

Mati Karmin julges nüüd selle võtta ette. Kust see julgus tuli?

Skulptor Mati Karmin, miks valge marmor – meil mitte eriti levinud materjal?

Marie Under on minu jaoks kauneim Siuru piltidel, kus ta heleda paleusena istub meeste keskel. Oma noorusfotodel kannab ta sageli valget riietust. Under oli nagu valge krüsanteem – mis on puhtuse ja karguse, samas ka elurõõmu sümbol.

Toonilt puhasvalge kivi on vaid marmor, assotsieerudes klassikaliselt väärika ajaloo, õrnuse ja tundlikkusega. Seega määras materjali ära kujutatava olemus.
Muide, veel Underi noorus­aastail oli marmori kasutamine Eestis küllaltki levinud...

Miks meil valget marmorit enam ei kasutata?

Eesti kliimas on palju külmatsükleid. Alati tuleks valida asukohamaale lähedane materjal. Meil graniit või dolomiit. Aga need on soome keeles öelduna «tyhmät» – tuimad, mornid. Ja graniit ei võimalda peenvormi. Seda võimaldab meile omastest materjalidest ainult pronks. Valge marmori puhul tekib kaks ohtu: külmaoht ja vandalismioht. Ja sada aastat tagasi ei olnud ka saastetegur nii kõrge kui praegu. Aga ilu ongi riskantne. Habras ja õrn.

Mina käin sealt iga päev mööda, mulle tallinlasena selline valge kuju igal juhul meeldib. Tänud!

Aitäh. Eks näis, kuidas ta üldiselt vastu võetakse. Mõtteliselt võiks see skulptuur mõjuda ju ka pronkssõduri vastandina. Musta kolli asemel valge ema.

Palun kirjeldage loomeprotsessi: see oli vist küllaltki pikk? Kuidas kujuga läbi saite?

Kogu protsess konkursivõidust töö avamiseni on kestnud veidi üle kahe aasta. Figuuri modelleerimisele ja kipsmudeli valmistamiseks kulus ligikaudu kolmveerand aastat, mille järel valmistati Itaalias Carraras, aastatuhandete vanuses karjääris – et olla kindel kivi veatuses – marmorkuju.

Käisin paar korda kohapeal, lepingut sõlmimas ja juhendamas. Lõppviimistlus Eestis kestis veel kolm kuud. Selles aitas mu töökaim õpilane Art Allmägi.

Vahepealne aeg kulus kaasnevateks protsessideks ja ka mureks – kuidas ja millal protsess lõpule jõuab. Selle töö puhul olen tundnud erakordset vastutust ning just see on röövinud palju jõudu.

Mida teile Under elus tähendanud on?

Luule on minu elus jäänud noorusaega. Treffneri gümnaasiumis oli just kirjandus mu lemmikaine – mõistagi oli Under luules samasugune absoluut nagu proosas Tammsaare. Tema noorpõlve luule sobis ju ideaalselt romantiliste noorusunelmatega: «...nüüd sirelite õitseaeg on jälle käes...».

Sõja-aastate ja pagulusluule ei tohtinud ju nõukogude kooliõpilasteni jõuda. Kuigi kooliväliselt jõudis, mis lisas lumma veelgi: kõik, mis oli «teisel pool», näis ihaldusväärse tõena. Muidugi kumas sealt elu ja saatuse nukrus. Underi looming on Eesti hinge ja ajaloo peegeldus.

Elegantsete sonettide kõrval naudin ka tema monumentaalseid ja sisutihedaid ballaade.