Süda ei saa olla süüdi

«Carmen». Foto: Tõnis Järs

Alates 20. sajandi algusest on kujunenud nii, et püsirepertuaariga ooperiteatri mängukava, millest puudub Bizet’ «Carmen», on justkui pulm ilma pruudita. Eestis on see ooper jõudnud viimase 17 aasta jooksul publiku ette koguni viies erinevas uuslavastuses. Viimane neist esietendus Tartus.

«Carmeni» väljatoomine kujutab enesest majanduslikus mõttes tulusat, ent kunstilises plaanis suhteliselt tänamatut tegevust – võrreldes uudisteoste või vähemängitud ooperite lavalepanekuga on Bizet’ meistriteose uusversiooniga keskeltläbi kergem läbi kukkuda kui õnnestuda. Sest igaühel, kes üldse ooperikunstist midagi teab, on kas kujutluses või mälus nii muusikalise teostuse kui lavalise lahenduse osas oma ideaalne «Carmen».

Teisalt võib vaatajate silmis vastavalt igaühe eetika tarkvarale komistuskiviks saada viis, mil moel ja määral resoneerub lavarežii teose sõnalisse ja muusikalisse dramaturgiasse kätketud väärtuskonfliktiga. Mustlanna Carmenist rääkiv lugu heidab julgel ja jõulisel moel kinda kristlikus kultuuris kanoniseeritud suhtemudelile (üks elu, üks armastus, üks abielu), mis seob juhusliku (armumine kui mööduv afektiseisund) normatiivsel moel absoluutsega (igavene vastuarmastus ja truudus).