Sel nädalal pidasid paljud abituriendid üle Eesti tutipäeva, mis oli ühtlasi ka nende viimane koolipäev. Nüüd ootab neid ees eksamiperiood.
Suur galerii: abituriendid pidasid tutipäeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta pajatab, et tutipäev kuulub vanemate koolikalendri pühade hulka. Mõnevõrra on muutunud üksnes selle tähistamisviis.
1960. aastatel ja hiljem oli kombeks, et pidulikult riietatud põhikooli või keskkooli lõpetajad, tüdrukutel valged tutid peas, käisid ühiselt koolimaja läbi. Pärast koolipäeva lõppu tehti veel kätest kinni hoides tiir linna peal. Enamasti olid igal koolil oma kindlad tavad ja paigad, mida tuli tingimata külastada. Näiteks Tallinna Reaalkoolil on olnud 20. sajandi algusest tava sel puhul teha nn pudirida ehk käia üks jalg kõnniteel ja teine rentslis.
Paljudes koolides viisid esimese klassi õpilased suured käekõrval saali. Tihti anti pidulikul aktusel üle kooli märk ja sõrmus, peeti kõnesid, anti elluastumisvanne. Pidulik ja vallatu meeleolu jätkus hiljemgi, kui õhupallidele või täispuhutavatele mänguloomadele (need tuli igavesti säilitada!) allkirju koguti. Allkirju ja salmikesi kirjutati mälestuseks üksteise valgetele pluusidele, fotodele, märkmikesse, albumitesse.
1970. aastatel hakati tutipäeva puhul koolis veesõda pidama ja üksteist märjaks pritsima. Tegemist on taas vanema kalendritava mugandumisega koolikalendrisse. Varem kasteti enamasti varem ja kehvemate ilmadega, kuid oluliste sündmuste ja tööde puhul – karjast esimesel karjapäeval, kündjat esimese künni puhul, sõnnikutalgulisi töö lõpetamisel, pulmas pulmalisi.
1980. aastatel hakati tutipäeval riietuma algkoolilasteks: otsiti välja põlvikud, tutid, lühikesed püksid või muu algkoolieale tunnuslik, kaasa võeti mänguasju ja etendati igati muretuid ja mängulustis lapsi. Selline riietus annab rohkem võimalusi tembutamiseks. Paljudes paikades on tutipäevalised ja nende rongkäigud märkimisväärne kohalik sündmus.
1990. aastateks olid õpetajad veesõjast aga nii tüdinenud, et viidates rikutud seintele ja koolitiiki kukkunud õpilastele hakkas osa koole veega kastmist ja pritsimist keelama. Oma osa oli ka ajakirjanduse tekitatud meediakäral.