TTÜ õppeprorektor: innovatsioon ei seisne muu maailma kopeerimises

Jakob Kübarsepp. Foto: Erakogu

Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) õppeprorektor Jakob Kübarsepp ütles, et innovatsioon kõrghariduses tähendab millegi oma olemuselt täiesti teistmoodi tegemist.

Esimene isiklik kogemus TTÜga, kas mäletate seda?

Esimene kogemus oli sisseastumiseksamid. Tahtsin omandada mitte lihtsalt kõrgharidust, vaid õppida mingit praktilisemat eriala, näiteks arstiks või inseneriks. Asusin õppima mehaanikainseneriks.

Kuidas te sattusite tööle TTÜsse? Millal see oli?

Kõrgkooliõpingute eest maksis tollal riik ja võttis selle eest õiguse suunata kõrgharitud spetsialist «rahvamajandusele vajalikku» kohta. Töökohtade loetelus minu eriala lõpetanutele aastal 1970 TTÜd ei olnud, mistõttu valik langes Teaduste Akadeemia Spetsiaalsele Konstrueerimisbüroole, kus vajati parajasti insener-konstruktorit. TTÜga sidusin end viis aastat hiljem (aastal 1975), kui pakuti võimalust edasi õppida aspirantuuris (praeguses mõttes doktorantuuris). Olin selleks sammuks valmistunud juba aastaid ja kui kuulsin, et kateedrijuhataja Leo Valdma otsib aspiranti, otsisin ta kohe üles. Professor Valdma suurepärasel juhendamisel oli võimalik edukalt õppida aspirantuuris ja samal ajal töötada ka nooremteadurina. Ka praegu on aktuaalne teema doktorandist kui teadlasest – otsitakse võimalusi luua doktorantidele õpingute ajaks ülikooli juurde teaduri ametikoht.

Mis ameteid olete jõudnud pidada?

Peale konstruktorielu on ülejäänud ametid olnud akadeemilisemad – töötasin laboris noorem- ja vanemteadurina ning jätkasin õppejõuna. Selline klassikaline akadeemiline karjäär. Kui edasiõppimine aspirantuuris oli kavandatud, siis administratiivseks tööks küll erilist valmisolekut ei olnud. Kuusteist aastat tagasi valiti mind endalegi ootamatult mehaanikateaduskonna dekaaniks. Ootamatu oli ka aastal 2000 Andres Keevalliku ettepanek võtta vastu õppeprorektori ametikoht. Seda tööd on nüüdseks (september 2010) tehtud juba 10,5 aastat, sellest rektor Peep Sürje meeskonnas viis aastat.

Mis on muutunud õpetamises teie õppimise ajal ja praegu, kui te veel õppeprorektor olete?

Eesti kõrgharidust on viimasel kahekümnel aastal iseloomustanud lugematud reformid – alates üleminekust kursusepõhiselt õppelt ainepõhiseks ja lõpetades kaheetapilise üleminekuga Euroopa ainepunktisüsteemile 2009.–2010. aastal.

Kindlasti on õpetamine muutunud õppurikesksemaks – üliõpilastel on võimalik anda tagasisidet õppeainete sisu, õppejõu ja õppekorralduse kohta. Nüüd on neil ka võimalik «hääletada jalgadega», st mitte võtta oma õpingukavasse valikaineid, millele teised üliõpilased on halva hinnangu andnud. Üliõpilaste valikuvõimalused õpingukava koostamisel on märgatavalt suurenenud. Nõukogude aja kursusesüsteemis olid valikuvõimalused üsna tagasihoidlikud, et mitte öelda olematud. Sama kitsas mänguruum oli tegelikult ka kõrgkoolidel – kasutusel olid tüüperialade tüüpõppekavad (piiratud erisustega kõrgkooliti).

Sellisel piiratusel oli siiski ka hea külg, toonased õppekavad olid kokku pannud parimad asjatundjad erinevatest suurriigi kõrgkoolidest.

Loengud on praegu märksa paremini iseseisva töö materjalidega varustatud ning nendes osalemine ei ole (välja arvatud esimesel semestril) enam kohustuslik. Kakskümmend ja enam aastat tagasi tuli üliõpilastel vaeva näha loengupidaga jutu konspekteerimisega ning õppetöös osalemine oli kohustuslik.

Täiesti on uuenenud ja jätkab uuenemist õpetatavate õppeainete nimistu. Üha laienevast IKT vahendite kasutamisest õpetamisel ja õppimisel ei maksa rääkidagi.

Millised on eredamad hetked teie pikas karjääris?

Konstruktoritööst on meelde jäänud positiivsed elamused, kui projekteeritud ja eksperimentaaltöökojas valmis tehtud seade tööle hakkas ning tellija sellega rahule jäi. Aspirantuuris õppides oli rõõmus murdepunkt, kui peaaegu lootusetuks muutunud ponnistused valmistada kvaliteetne kulumis- ja korrosioonikindel komposiitmaterjal lõpuks õnnestusid.

Rõõmu on pakkunud teadusartiklite, õpikute, sõnastike ning teadust ja kõrgharidust käsitlevate artiklite ilmumine. Viimaste aastate meeldejäävamaid sündmusi oli Eesti teaduspreemia saamine, aga ka asjatundjate antud tunnustavad hinnangud ja kokkuvõtted meie ülikooli kiire ning võimsa arengu kohta.

Kui palju olete suutnud ennast teadlasena tõestada?

Alati tahaks ju rohkemat ja teadlasel ei sobigi oma saavutusi ise kokku lugeda.

Administratiivsete ülesannete täitmise kõrval on aga professoritele esitatavad nõudmised kuhjaga täidetud ning tunnustuseks on kahel korral omistatud Eesti teaduspreemia.

Te olete olnud pikka aega peamisi uute ideede kandjaid ja innovaatoreid TTÜs. Mis on see, mis on aidanud teil olla noortega alati samal lainepikkusel?

Uute ideede kandjate puuduse üle ülikool üldjuhul ei kurda.

Uued ideed ja soov midagi tavapärasest teisiti teha on mind alati haaranud. Kui kolm aastat tagasi oma juubeliks valmistudes mõtlesin, millise loenguga kolleegide ees esineda, langes valik innovatsioonile kõrghariduses. Oma karjäärist kokkuvõtete tegemine tundus liialt ennatlik. Uute ideede ja innovatsiooni valdkonnas on noortega (miks mitte ka nooruslike «vanadega») ühele lainepikkusele häälestumine suhteliselt lihtne. Kaugeltki niisama lihtne ei ole innovatsioon kui protsess ehk millegi teistmoodi või efektiivsemalt tegemine nii konservatiivses valdkonnas nagu haridus.

Kas ja mida oleks vaja Eesti kõrghariduses muuta, et innovaatilised ideed paremini mõjule pääseksid?

Rahastamise igihaljast teemat kõrvale jättes nimetaksin Eesti kõrgharidust käsitledes viis märksõna: koostöö, avatus, aktiivsus, paindlikkus, innovaatilisus. Esimese märksõna koostöö all mõtlen nii riigisisest kui rahvusvahelist kõrgkoolide koostöö süvendamist. Ühisõppekavade ja/või -moodulite arv peaks tunduvalt suurenema. Samuti kõrgkoolide koostöö peamiste huvirühmadega – üliõpilased, tööandjad, erialaliidud jne.

Teine märksõna on avatus. Eriti vajalik on rahvusvaheline avatus. Eesti kõrgkoolid vajavad rohkem välisüliõpilasi, -õppejõude ja -teadlasi ning vastupidi, st märksa enam peaksid liikvele minema ka Eesti kõrgkoolide õppurid ja õppejõud. Massiloengute arvu paratamatut vähenemist peab hakkama tasakaalustama aktiivsemate õppevormide ja uuenduslike haridustehnoloogiate kasutamine. Aktiivõpe parandab pealegi õppurite valmidust olla tööturul aktiivne ja saada hakkama.

Paindlikkuse alla mahub eelkõige õppeteenuste mitmekesisus. Ei ole mõistlik keskenduda valdavalt statsionaarsele tasemeõppele. Kõrgkoolid peavad pakkuma paindlikke õppevõimalusi igas vanuses õppuritele ning suureneda võiks võimekus pakkuda mitmekeelset õpet.
Lõpuks, innovatsioon kõrghariduses tähendab mitte ainult maailma teisi ülikoole kopeerivat innovatsiooni , vaid millegi oma olemuselt täiesti teistmoodi tegemist. Mõnes valdkonnas võiksime olla pioneerid.

Te lahkute õppeprorektori ametikohalt. Millega seote end uuest aastast?

Minu vanuses ei ole veel kaugeltki kadunud valmisolek uuteks väljakutseteks. Esialgu (2011. aastast) jätkan professorina. Olen valmis ka südamelähedaseks muutunud kõrgharidusvaldkonnaga laiemas mõttes edasi tegelema. Erilist huvi pakub Eesti ülikoolide lähiaastatel toimuv positsioneerumine Euroopa ning maailma kõrghariduses ja teaduses.

Millised kolm kirja jätaksite oma mantlipärijale?

Kui jätta kõrvale see tuntud anekdoot kolmest kirjast ja vastata sisuliselt, saaks heade nõuannete ja praktiliste näpunäidetega katta kolm valdkonda – esmalt akadeemilise suutlikkuse ja selle kogukonna mõistmise, teiseks riigi huvidest lähtuvate mõtlemis- ja tegevusharjutuste ning kolmandaks turbulentsete kõrgharidusturu tungide kohta.

Kõigis kolmes viitaksin kindlasti ka vajadusele olla avatud, koostööaldis ja paindlik. Ilma aktiivse tegutsemise ja innovaatilisuseta ei saa seda ametit niikuinii pidada. Õnneks on mul hetkel usk mantlipärija suutlikkuse nii suur, et mingeid manitsusi vahest teemaks ei tulekski.

Artikkel ilmus Postimehe lisalehes Kõrgharidusfoorum, mille ilmumist rahastas SA Archimedes.