Jéremy Guindo-Zegiestowski on Pariisi bassimuusika skeene üks markantsemaid karaktereid, kelle DJ-setid ja lood sõna otsese mõttes vere ninast jooksma panevad. Kui Bambounou’d 20. sajandi techno ja house’i isandatega võrrelda, siis võib julgelt mängu tuua nii Underground Resistance’i, Carl Craigi kui New Yorgi NU Groove’i plaadifirma. See on tema algkapital ja ta teab täpselt, mida sellega peale hakata. Võrreldes «Centrumit» tema esimese plaadiga «Orbiting», leiab üksjagu erinevusi.
Peamine, mis «Centrumit» eristab, on teaduslikkus ja täpsus. Siin on acid’i atmosfääri, mida siiski intelligentselt, mitte retsidivistlikult talletatud on. Iga keskmine magamistoas nokitseja ei oska näiteks acid-krudinatega ümber käia. Siiski jääb Bambounou puhul nuppude keeramise oskus teisejärguliseks ja oluliseks saab hoopis muu. Eelmisel albumil lammutas mees näiteks bassidega, millega raudselt mõne põrandaaluse autotümaka võistluse kinni paneks. «Centrum» hõljub aga leftfield’i ja atmosfäärilise techno piiridel, jäädes lõpuni kultuurseks. Selles mõttes, et siit ei tasu berliinilikke tehasereivide lineaarset minimalismi ostida, küll aga andeka helidisaineri visandeid, mis on aastatega mapi vahele kogunenud. Kui olete vahepeal liiga palju kuulanud Londoni bassimuusikat/nüüdisaja haussi, nagu Joy Orbisoni, Addison Groove’i või Pearson Soundi, siis on õige aeg ennast Pariisi french touch’iga kurssi viia. Tõmmake ninad viltu!
/nginx/o/2019/10/14/12654017t1h6080.jpg)
/nginx/o/2015/04/23/3993675t1h1636.jpg)