/nginx/o/2013/12/02/2662042t1h0a3d.jpg)
Kelm-jurist Ülli Adamson, keda «Pealtnägija» käsitles juba kolm ja pool aastat tagasi, jätkas pärast saadet kelmitamist ning sattus veel kaks korda kohtu alla. Kõige muu hulgas tegutses ta võlanõustajana ja mõtles välja olematuid inimesi, kelle nõustamise eest ta sotsiaalministeeriumilt raha kasseeris.
2011 november. Kümmekond õnnetut inimest räägib, kuidas pealtnäha soliidne spetsialist – endine Mikitamäe vallasekretär, õigusteaduste magister ja omanimelise õigusbüroo omanik Ülli Adamson tegi neile külma. «Me oleme täiesti nagu ära mürgitatud inimesed pealaest jalatallani. Me ei usalda enam kedagi,» tõdes toona «Pealtnägijale» Võõpsumäe talu perenaine Raili Mõttus, vahendas ERR Uudised.
Laia profiiliga jurist pakkus muu hulgas raamatupidamisteenust. Paraku kordus sama skeem: algul jättis daam supermulje, võitis kliendi usalduse, tegi mõnda aega tööd, kasseeris tasu, aga kadus siis äkki koos dokumentidega. «Kui ma hakkasin proovima temaga ühendust saada, siis ei vastanud telefon, ei vastand minu meilile, üldse midagi ei toimunud,» kirjeldas Vedu kõrtsi perenaine Silja Must.
Raili Mõttus meenutas, et saatis Adamsonile e-kirja, milles palus selgitada, milles probleem on. «Meie küsime ilusti dokumente ja tema solvus ja tuli sealt krõbedaid sõnu vastu kohe,» sõnas Võõpsumäe talu peremees Margus Mõttus.
Ülli Adamson keeldus kaamera ette tulemast, aga väitis vastu, et kliendid nõudsid temalt pidevalt kokkulepitust rohkem tööd ja jätsid ise arved maksmata. Lõpuks ei pidanud tema tervis lihtsalt pingele vastu. Raili Mõttus kinnitas, et see ei vasta tõele.
On tähelepanuväärne, et kui jamad ilmsiks tulid, asus jurist lihtsaid inimesi kõikvõimalike sanktsioonide ja arvetega ähvardama. Kõige raskemasse seisu sattus Võõpsumäe talu, kus kasvasid neli last ja 100-pealine piimakari.
Kui «Pealtnägija» Põlvamaal talu külastas, hoidis Adamson nende raamatupidamist neljandat kuud pantvangis, nõudes tagastamise eest 10 000 krooni. Samal ajal oli talunikel kukil maksuamet. Tagatipuks saatis Adamson pankrotihoiatuse ja pani nad oma kodulehele üles kui kroonilised võlglased.
«Me oleme siin praktiliselt, ma ei tea, tuleb varsti pool aastat, kui meil ei ole raamatupidamist. Ja see kahju, mis on siin tekitatud, ka majanduslik kahju, kui meie perele on tekitatud, kui kõik need kannatused ja neid on nagu raske üldse kirjeldada, kui suured need on, » rääkis toona Margus Mõttus.
Pärast «Pealtnägija» sekkumist tagastas Adamson raamatupidamise, aga õigust jäi ülegi. Jurist tegi veebilehe oma versiooniga, kus väitis, et hoopis endised kliendid on pahad ja valelikud. Lisaks andis ta «Pealtnägija» suhtes pressinõukogusse rekordilise, 43-leheküljelise kaebuse. «Pealtnägija» tunnistati õigeks, kaebus alusetuks ning seebiooperlik lugu oli ammu unustatud, kui tagantjärgi poleks selgunud midagi jahmatavat.
Nimelt samal ajal, kui Adamson oli avalikkuse tähelepanu all, tegeles ta nahaalse pettusega. Lisaks kõigele muule osutas ta aprillist 2011 kuni veebruarini 2012 sotsiaalministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel kolmes Kesk-Eesti maakonnas võlanõustamise teenust.
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse selgitas, et võlanõustamise teenuse käigus pidid erinevate rahaliste kohustustega hätta sattunud inimesed saama abi, kuidas oma võlgadega toime tulla, kuidas hakata neid tagasi maksma ja kuidas ka neid näiteks ajatada.
Paraku täheldas ministeerium juba lepinguperioodi ajal puudusi teenuse aruandluses. Täpsemal uurimisel selgus aga, et Adamson ka lihtsalt bluffis tehtud tööd suuremaks.
«Kuni sinnamaani välja, et ühe markantse näitena ühel kindlal kuupäeval, 31. jaanuaril 2012, kui ma õigesti mäletan, esitati siis teostatud töid 27 töötunni ulatuses, mis ilmselgelt ei mahu enam ööpäeva piiressegi,» tõi Kuuse välja.
Hilisem uurimine tuvastas ministeeriumi asekantsleri kinnitusel, et Adamson lihtsalt mõtles inimesi välja ehk nõustas inimesi, keda tegelikult ei eksisteerinud ning kasseeris selle eest sotsiaalministeeriumilt raha.
«Ütleme nii, et sellise nahaalsuse ees olime üsna jahmunud sellest. Ja tegelikult ega siin muud enam teha ei olnudki, kui hakata väga selgelt reageerima ja nõudma siis neid kulutusi tagasi ja tegema ka vastavat avaldust politseile,» rääkis Kuuse.
Tabamisel võttis Adamson süü kelmuses ja võltsimises omaks ja 26. märtsil 2014 kinnitas kohus kokkuleppekaristuse 3050 euro ulatuses, lisaks pidi ta hüvitama teist sama palju kulusid. Kõik see ehk ei väärikski eetrit, kuid – oh, üllatust – täpipealt samal päeval aasta hiljem ehk 26. märtsil 2015 oli Adamson taas Tartus kohtu ees. Seekord pankrotihaldurina sooritatud pettuse, konkreetsemalt korruptsioonikuriteo eest.
«Ülli Adamson, olles pankrotihaldur erinevatel firmadel, võõrandas tasuta pankrotipesadest nõudeõigused oma elukaaslase firmale. Pankrotipessa mitte eurotki nõuete võõrandamise eest ei laekunud,» kommenteeris Lõuna ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marge Püss.
Adamson korraldas sisuliselt fiktiivse enampakkumise, kus andis ilma konkursita ja tasuta pankrotti läinud ettevõtete nõuded, kust oli lootust raha saada, oma elukaaslase firmale.
«Neid nõudeid ei valitud juhuslikult selle pärast, et need nõuded, eriti kaks neist, olid siis tagatud hüpoteegiga ehk kinnistuga. Ja kohe pärast, kui need nõuded olid omandatud, müüdi maha nende nõuete tagatiseks olevad kinnistud,» rääkis Püss.
Politsei haistis juhtunut ja skeemilt teenitud ligi 20 000 eurot õnnestus arestida. Taas tunnistas vahele jäänud jurist oma süüd ning nõustus kokkuleppega. Kohus tegi vaheaja, et otsust koostada. Kuna eelmine kord olid Adamsonil suured pretensioonid, et talle piisavalt ajakirjanduses sõna ei antud, ei jätnud «Pealtnägija» seekord midagi juhuse hooleks.
«Te ei soovi kommenteerida?» küsis ajakirjanik.
«Ei, ma ei soovi kommenteerida,» vastas kohtualune Ülli Adamson.
«Aga kokkuleppemenetluses te tunnistasite oma süüd?» päris ajakirjanik.
«Vormiliselt tunnistasin, sisuliselt mitte,» teatas Adamson ja lisas: «Ehk me võiksime edaspidi kunagi suhelda ja vestelda, eks ole, kui on aeg kokku lepitud.»
Ja siis juhtub niigi veidras loos midagi täiesti ootamatut. Adamson astub paar sammu ja minestab. ERR-i korrespondent kutsub talle kiirabi.
Lõpuks loeti Adamsoni otsus mõned päevad hiljem ette, kuid kohtualune seadis tingimuseks, et kaameraid kohal ei ole. Ta nõustus karistusega kaks aastat kuus kuud tingimisi sama pika katseajaga. Pankrotihalduri õigused võeti talt ära. «Pealtnägija» tegi veel kord ettepaneku selgitusteks, aga Adamson seda ei kasutanud.