/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2009/08/26/226493t1h866d.jpg)
Noor mükoloog Teele Jairus tuleb seenenäitusele otse seenelt. Tal on kaasas kahtlase väljanägemisega kübarakandjad ja seeneraamat. Imestada pole midagi: meie seeneilm on suur ja seal on ka väga ohtlikke tegelasi.
Tellijale
Mükoloog õpetab heal ja halval vahet tegema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kõige rohkem ajavad inimesed segi valge kärbseseene ja šampinjonid,» ütleb Tartu Ülikooli mükoloogia doktorant Teele Jairus. «Sel aastal sõi Saaremaal üks pere valget kärbseseent šampinjonide pähe.»
Eelmisel nädalal Tartu keskkonnahariduse keskuse seenenäitusel huviliste silmaringi laiendanud Teele Jairus soovitab halva vältimiseks tundmatud ja kahtlusi tekitavad seened metsa jätta või siis mõne lihtsa tarkuse kõrva taha panna.
Näiteks selle, et kui soovitakse mõnd seent määrata, siis tuleb metsast kaasa võtta terve seen, mitte ainult kübar. Miks, selgub siin kõrvalolevatelt piltidelt, mille all noor mükoloog annab mõned lihtsad näpunäited, kuidas teha vahet heal ja halval.
Aga mida Teele Jairus seentest endale söögiks korjab? «Tean palju rohkem söögiseeni, kui söön,» naerab ta. «Korjan vaid neid, mis mulle maitsevad.» Talle maitsevad riisikad, puravikud, tatikad, liimikud, söödavatest limanuttidest näiteks oliiv-limanutid, kukeseened, kitsemamplid ja ka torbikseened.
Pilvikuid korjab ta söögiks harva, sest need on enamasti ussitanud. Teele Jairus ei korja vöödikuid, külmaseeni ja rupikuid, sest pole neid proovinud.
Kuid mis seened need siis on, mille tuvastamiseks noor mükoloog seeneraamatut vajab? Selgub, et ta on Tartumaa metsadest kaasa toonud surmavalt mürgised kühmvöödikud.
---------------------------------------------------------