Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071

«Välisilm» uuris, kes juhib praegu Eesti välispoliitikat

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Raul Sulbi
Copy
Urmas Paet
Urmas Paet Foto: Peeter Langovits

Kui veel viis kuud tagasi kõlasid arvamused, et Keit Pentus-Rosimannuse karjäär välisministrina kestab vaid valimisteni, siis nüüd on selge, et ta siiski jätkab selles ametis, sellega seoses tekib küsimus, milliseks meie välispoliitika järgmisel neljal aastal kujuneda võiks ja kes meie välispoliitikat üldse juhib - välisminister või president.

«Välisilm» küsis endiselt välisministrilt Urmas Paetilt, millise tundega viimane jälgib kriitikat, mille kohaselt pole tänases välisministeeriumis selgust, mida tegelikult teha tahetakse, ja ei ole ka kindlat ning selget juhtimist, vahendas ERR Uudised.

«Ma arvan, et tehakse natuke liiga nende kommentaaridega, selles osas, et ma olen olnud nüüd sellest asutusest tänaseks viis kuud eemal, aga viis kuud tagasi olid küll selged eesmärgid ja saadi aru, millega Eesti rahvusvaheliselt ja välispoliitiliselt peab tegelema ja mis juhtimist puudutab, siis minu meelest on seal kõik juhid paigas,» vastas Paet.

Poliitikaanalüütik Ahto Lobjakas on heitnud välisministeeriumile ette seda, et see ei ole piisavalt tugev, mistõttu välispoliitikat juhib hoopiski president Toomas Hendrik Ilves, kes omakorda jälle tviidib asju, mida ei peaks.

«Aga olulisem osa, mida president teeb välispoliitikas, on vaikselt ümber tõlgendada seda põhiseaduses antud privileegi esindada Eestit rahvusvahelises poliitikas, mis tema vaatenurgast ei toiminud Urmas Paeti all, aga nüüd järjest üha rohkem on toimima hakanud tänu sellele, et välisminister on nõrk, peaminister on välispoliitiliselt nõrk, ning muidugi kolmas aspekt, mis meil siin on, on presidendi mõju personalipoliitikale, mis on olnud läbi aastate väga tugev ja mida ei maksa ka alahinnata, mis tähendab, et struktuurid on täis inimesi, kes on vähem või rohkem talle lojaalsed,» selgitas Lobjakas.

Tagasi üles