/nginx/o/2014/06/27/3147117t1hc740.jpg)
Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vaatlejate, sealhulgas eestlase Tõnis Assoni pantvangistamise üks võtmefiguure oli end niinimetatud Donetski rahvavabariigi peaministriks nimetanud Aleksandr Borodai, kirjutab kaitsepolitsei oma aastaraamatus.
26. mail 2014 peeti Ukraina idaosas Donetskis kinni OSCE missiooni vaatlejate rühm, kus peale Eesti olid esindatud veel Taani, Tšehhi ja Türgi kodanikud.
Mõned päevad hiljem, 29. mail 2014 peeti samas piirkonnas Luganskis kinni OSCE teine vaatlejate rühm koosseisus Saksamaa, Hispaania, Venemaa ja Hollandi kodanikud.
Pantvangide vabastamisega tegelenud rahvusvahelisel kriisilahendusrühm tegi kindlaks, et ühe vaatlusmeeskonna kinnipidamiskoht oli Perevalski linnas ning kinnipidava grupi ülem Aleksandr Sokol. Teise vaatlusmeeskonna kinnipidamiskoht oli Severodonetski linn ning kinnipidava grupi ülem Pavel Dremov. Mõlemad nimetatud pantvangistajate grupid allusid selles regioonis Ukraina valitsusvägede vastast tegevust juhtiva kasakapealiku, ennast atamaniks nimetava Nikolai Kozitsyni kontrollile.
Situatsiooni arenedes süvenes nii kriisilahendamisrühmal kui ka OSCE Ukraina juhtkonnal veendumus, et Nikolai Kozitsyn saab pantvangidega seonduvaid korraldusi Moskvast. Üheks võtmefiguuriks oli ennast peaministriks nimetav Aleksandr Borodai, kes olukorra lahenedes lootis teenida avalikkuse ees plusspunkte, esinedes massimeedias videote ja avaldustega kui pantvangide «vabastaja».
Arvestades mitme riigi esindajate pantvangistamist ning OSCE varasema kogemuse puudumist selliste olukordade lahendamisel, esitas OSCE Ukraina missiooni juht Ertugrul Apakan abitaotluse Europoli raames tegutsevale ja Euroopa Liidu finantseeritavale koostööplatvormile EuNAT (European Network of Advisory Teams), mille liige alates 2011. aastast on ka Eesti. Eu-NATi tegevuse kese on pantvangistamise ja väljapressimise olukordade lahendamine rahvusvahelise koostöö ja kogemuse jagamise teel.
Töö pantvangide vabastamiseks algas paralleelselt kõigis asjasse puutuvates riikides ning olukorra lahendamise keskuseks määrati Saksamaa Liidukriminaalameti BKA (Bundeskriminalamt) Berliini hoone.
Kriisilahendamisrühmas esindas Eestit kogu situatsiooni jooksul kaitsepolitseiamet. Samuti tehti suuri jõupingutusi Eesti välisministeeriumi poolt nii rahvusvahelisel tasandil kui ka Eesti saatkonna kaudu Ukrainas.
Äärmiselt oluliseks kujunes koostöö Ukraina Julgeolekuameti SBU-ga (Sluzhba Bezpeky Ukrainy), kes osutas pantvangiolukorra lahendamisele igakülgset toetust.
Kriisilahendamisrühma tööülesanded olid pantvangide vabastamiseks peetud läbirääkimise käigu analüüs ja nõustamine, üldise informatsiooni kogumine ja analüüs, võimalike vabastamise lahenduste kujundamine ning vabastamisjärgsete toimingute planeerimine ja kooskõlastus asjaomaste riikide vahel. Pidevalt nõustati pantvangistatud isikute perekonnaliikmeid ja teisi lähedasi.
Tulenevalt Apakani abitaotlusest EuNATile ning BKAs kogunenud kriisilahendamisrühma otsuse alusel komplekteeriti nõustamismeeskond esindamaks EuNATit ka Ukrainas kohapeal.
Hoolimata pantvangistatud isikute asukohtade suhteliselt täpsest teadmisest, aga arvestades kõnealuses regioonis käimasolevat relvakonflikti, oli sel ajal välistatud pantvangide vabastamise operatsioon sõjaliste või politseiliste ründeüksustega.
Pantvangide vabastamiseks tegid koordineeritult tööd asjasse puutuvate riikide presidendid ja peaministrid, Euroopa Parlament, OSCE juhtkond Šveitsis ja Venemaa kirik, samuti avaldas nende vabastamiseks survet sotsiaal- ja muu massimeedia. Ööl vastu 27. juunit sai Eesti esindaja kinnituse pantvangide meeskonna vabastamise ja Donetski linna vahepeatusesse liikumise kohta ning 28. juunil saabus kinnitus ka teise pantvangide meeskonna vabastamisest.
Eesti jaoks kulmineerus kõikide vabastatud pantvangide kriisipiirkonnast väljatoimetamiseks ning kodumaale jõudmiseks tehtud töö pantvangistatud eestlase Tallinnasse jõudmisega 28. juunil 2014.