/nginx/o/2009/08/31/228471t1he34a.jpg)
Politsei hinnangul oli tänavu veebruaris ülekäigurajal autolt löögi saanud 12-aastane laps õnnetuses ise süüdi, kuna rikkus liikluseeskirja, ei olnud piisavalt ettevaatlik ega veendunud sõidutee ületamise ohutuses. Poisi nooruse tõttu menetlus aga lõpetati.
Tänavu 26. veebruari hommikul, kui väljas hakkas juba valgenema, saatis Ljudmilla Erm oma poja Roberti tavapäraselt uksest välja. Poiss pidi minema kooli teise tundi, kirjutab dzd.ee. Umbes kümne minuti pärast helistati Ermile, et tema poeg on Tondi raudteejaama läheduses Ööbiku bussipeatuse juures ülekäigurajal auto alla jäänud.
Ehmunud ema jooksis kohale ning karjus poisile otsa sõitnud Opeli juhile, 24-aastasele Taavile, et tegemist oli ju ülekäigurajaga, kas ta ei näinud seda. Taavi selgitas, et poiss oli äkki kõrge lumehange tagant välja jooksnud, seejuures kõrvale vaatamata. Taavi küll pidurdas, kuid otsasõitu ei õnnestunud siiski vältida.
Ermi sõnul viis kiirabi Roberti haiglasse, kus selgus, et poisil on käeluu katki. Tal tuli ligi nädal haiglas veeta ning saadud vigastuste tõttu ei saanud ta kuu aega koolis käia. Kuigi õnnetusest on möödunud juba rohkem kui pool aastat, peab poiss end siiani ravima. Hiljuti hakkasid tal valutama jalad, mis said samuti autoga kokkupõrkes viga.
Robert ise kinnitas, et enne sebrale astumist jäi ta seisma, nagu vanemad on õpetanud, ning vaatas vasakule. Vöötrajale astudes nägi ta, et lähenev auto ei kavatse seisma jääda ning tahtis tagasi hüpata. Aga oli juba hilja.
«Jumal tänatud, ei hüpanud ta ettepoole,» ohkas Erm kergendatult. «Pole teada, mis siis oleks juhtunud.» Poisil vedas ema sõnul veel ka seepärast, et ta kukkus peaga lumehange, mistõttu ei saanud peapõrutust.
Tõeliseks šokiks kujunes Ermile ja tema abikaasale aga see, kui nad said juuni algul politseist teate, et liiklusõnnetuses jäi süüdi nende poeg. Kuna Robert on alaealine, menetlus lõpetati.
«Tuleb välja, et kui mu poeg oleks olnud täisealine, oleks meil tulnud kinni maksta ka vöötrajal lapsele otsa sõitnud auto remondikulud,» imestas Erm.
Pärast politseist teate saamist konsulteeris Erm tuttava juristiga, kes kinnitas, et politsei otsust tasub edasi kaevata vaid siis, kui tal on kohtus käimiseks piisavalt raha. Seda Erimil aga polnud ning pealegi oleks talle olnud emotsionaalselt liiga raske hakata politseiga kohut käima. Robertile otsa sõitnud noormehe peale Erm viha ei kanna, kuna mees ehmus isegi hirmsal kombel. Ka ainelisi pretensioone tal Taavi vastu ei olnud.
«Olen lihtsalt solvunud, et minu laps aetakse vöötrajal alla ning tunnistatakse siis veel ka süüdi,» ütles Erm. «Tuleb nii välja, et meil võib karistamatult lastele ülekäigurajal otsa sõita.»
Politsei kuulas üle nii kannatanu, autojuhi kui mitu tunnistajat. Üks tunnistaja märkis, et poiss oli tõesti ootamatult lumehange tagant tänavale jooksnud. Ta ütles, et Robert ei olnud piisavalt veendunud sõidutee ületamise ohutuses. Erm ei ole selle väitega kuidagi nõus, kuna on oma pojale varasest noorusest peale õpetanud, et enne vöötrajale astumist tuleb igal juhul seisma jääda ja vaadata, kas autot ei tule.
Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Aleksandra Solntseva sõnul selgus asjaosaliste ja tunnistajate ülekuulamisel, et poiss ilmus teele tõesti ootamatult ning liilusõnnetus juhtus jalakäija ettevaatamatuse tõttu.
Põhja politseiprefektuuri avariiteenistuse juht Rene Birk märkis, et reguleerimata ülekäigurajal peab autojuht andma teed jalakäijale. Samas ei tohi aga unustada, et vastavalt liikluseeskirjale peab jalakäija vöötrajale lähenedes andma juhile võimaluse kiirust vähendada ning seisma jääda. Teed ületama võib asuda alles siis, kui on selge, et autojuht märkas jalakäijat ning vöötrajale astumine on täiesti ohutu.
Jalakäija peab teadma, et ülekäigurajale ei tohi ootamatult joosta, sest sel juhul jääb autojuhil pidurdamiseks liiga vähe aega.