Alice Järvet: ma ei ole kohtuotsusega nõus

Alice Järvet Foto: Liis Treimann / Postimees

Politsei infosüsteemist andmete lekitamises süüdi mõistetud ja presidendilt armu saanud endise politseiuurija Alice Järveti sõnul ei ole ta kohtuotsusega nõus.

Järvet ütles Postimehele, et esitas Toomas Hendrik Ilvesele armuandmispalve 1. märtsil ja presidendi kantseleisse jõudis see mõned päevad hiljem.

Postimees avaldab väljavõtte armuandmispalvest president Toomas Hendrik Ilvesele, mille Järvet toimetusele edastas.

/… Te ütlesite oma kõnes, et  õigusriik ilma õiguseta on mõeldamatu, aga õigus ilma tõeta samuti. Ja et tõdesid võib olla mitu ja sageli ongi. Aga kaitsekilp teadlike valede ees peab püsima jääma. Või nagu Karl Popper kunagi sõnastas: me ei saa tõde tõestada, ent saame tõestada, et miski on vale.

Mul on seljataga ligi kümme aastat politseitööd, selle perioodi jooksul ei saanud ma ühtegi distsiplinaarkaristust. Tegin oma tööd ausalt ja pühendunult. Algusaastatel majanduspolitsei uurijana. Kuna valdan nelja võõrkeelt, siis mõned aastad hiljem anti mulle võimalus  asuda tegelema välissuhete ja Euroopa Liidu projektidega, osalesin aktiivselt ka politsei ja piirivalve Schengeni ruumiga liitumise töögrupis. Oman majandusalast kõrgharidust ja lisaks diplomaadiharidust.

2009. aastal saatsin oma töö e-posti aadressilt kaks e-kirja, mille eest sain  distsiplinaarsüüdistuse ja mille tulemusel mind vallandati. Lisaks töökoha kaotusele sain  kriminaalsüüdistuse, milles ei ole ühtegi kannatanut. Ei ole ma varastanud, valetanud ega kunagi kedagi löönud. Üks e-kiri puudutas võimalikku inimkaubandusjuhtumit. Ja teine e-kiri oli telefoninumber, mille edastasin.

Viimased kuus aastat olen võidelnud oma au ja väärikuse eest, käies läbi kõik kohtuastmed. Ees ootab viimane võimalus, Euroopa Inimõiguste kohus.

Kuna mu maine sai nii kapitaalselt kahjustatud, siis tunnistan ausalt, et ega eriti kerge tööd leida ei ole, küll aga olin sunnitud müüma maha oma korteri Nõmmel ja see andis võimaluse natukeseks Eestist eemale minna. Poeg oli samal ajal Eesti Kaitseväes ajateenija ja tütar oli minu vanemate järelvalve all Nõmmel. Oma reisil tegin vabatahtlikku tööd ja õppisin kaamerat kasutama. Töötasin inglise keele õpetajana Nepaalis, Indias, Indoneesias, elasin ühe kuu Mehhikos maiade külas ja ühe kuu Galapagose saartel, samuti vabatahtlikuna. Sellest reisist sündis raamat ja tunnipikkune dokumentaalfilm. Dokumentaalfilm valmis New Yorgis, värskelt Guggenheim’i preemiaga pärjatud kunstnik Robert R. Hite’i abiga, kes nägi minus potentsiaali ja julgustas mind avastama uut reaalsust. Tänu sellele filmile, sain pakkumise toimetada ühte ajaloosaadet. Jah, tõsi on, mina ei ole Tallinna Televisiooni austaja ega oma erakondlikku kuuluvust üheski erakonnas, olin sunnitud pakkumise vastu võtma, seda lihtsalt toimetuleku kaalutlustel ja väljakutsega teha midagi huvitavat ning ennast proovile panna. Seega, võtsin vastu pakkumise teha saade vabadussõjalastest ja nende liikumisest. Saade kannab pealkirja «Vapsid. Must-valge võitlus».

Esimese saate tekste ja materjale valides, selle koha peal kui Artur Sirgu foto ekraanile ilmub, siis taustaks kõlab katkend vapside hümnist: «Eestimaa, sul annan suud». Ka see hetk puudutas mind valusalt ja tervitas mind tundega, et pean ju tegema linnukese avalduses, kus tuleb valida riik, kelle vastu  kohtusse lähen. Pean tunnistama, et mu käsi ei tõusnud seda liigutust tegema. See on ju minu riik, kodu, kus ma olen sündinud ja kasvanud, kõik mu metsad ja mered on siin, mu pere ja mu sõbrad.

Ma tunnen, et olen saanud tunda põhjendamatult palju ülekohut, meedia poolt mahamaterdamist, lisaks sellele, olen kaotanud kodu, auto, igakuise kindla sissetuleku, rääkimata enesehinnangust, mis langes allapoole nulli, aga tasapisi taastub.

Olen terve elu püüdnud käituda vastutustundlikult. Olen leidnud, et on õige, et oma tegude eest tuleb vastust kanda. Olen püüdnud ka selles vaimus oma lapsi kasvatada. Saan aru, et olen toime pannud ametialaste eeskirjade vastase rikkumise, milline tegu on kriminaalkorras karistatav. Kuid leian, et minule määratud karistus on siiski ebaproportsionaalne minu poolt toime pandud üleastumisega ja seda alljärgnevatel põhjustel.

1.        Minu teos puudus igasugune omakasu ajend. Ma lekitasin teavet, mis puudutas elu hammasrataste vahele jäänud noorte kasvatuskeskuse Tallinna Laste Turvakeskuse juhile antud teabes, mis seisnes nimetatud asutuse pedagoogi tausta kohta teabe andmises, mis minu hinnangul oli oluline otsustamaks tema sobivust töötada valele teele sattunud noortega. Nimelt avaldasin ma noortekeskuse juhile, et üks tema asutuse pedagoog on varasemalt leiba teeninud prostituudina. Vastavat asjaolu oli eelnevalt ka ajakirjanduses kajastatud. Minu teo motivaatoriks oli üksnes südamevalu noortekeskusesse paigutatud teismeliste tuleviku pärast. Raskele teele sattunud laste kasvatamisest peaksid osa võtma minu hinnangul  igati laitmatu taustaga ja kõrgel professionaalsel tasemel inimesed, mitte aga inimesed, kes ei ole ise osanud oma elus väärikaid valikuid teha. Mul oli tunne, et kui ma sellist teavet vastavale isikule ei avaldaks, oleksin ma võõraste murede suhtes ükskõikne, mis aga minu eetiliste tõekspidamistega omakorda kokku ei käi.

Samuti minu kuriteo teine episood, mis seisnes minu poolt endise noortekeskuse kasvandiku, tollaseks juba surnud noore, surma asjaolude avaldamises noortekeskuse juhile. Ka selles tegevuses ei olnud mul ühtegi omakasu ajendit.

2.        Ma ei saanud teo toimepanemise hetkel aru, et minu tegu on kriminaalne. Sellele viitab juba minu andmete edastamise viis, millega ma jätsin tõendina kasutatava jälje, edastasin kirja tööl kasutatava elektronposti aadressilt, kusjuures sama lihtne oleks mul olnud see teave suuliselt edastada.  Ma lähtusin ekslikult arvamusest, et Tallinna Laste Turvakeskusel on koostööleping politseiga ja selle alusel on nad õigustatud taolist teavet saama. Mu tegevuse mittekriminaalsele olemusele andis minu hinnangul kinnitust õpitud teooria lähtuvalt karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes kirjeldatule, et kuritegelik avaldamine on teabe teatavakstegemine teadasaamiseks mitteõigustatud isikule. Pidasin turvakeskuse juhti õigustatud isikuks. Ma ei jaganud ametialast teavet suvalistele isikutele. Samuti selgitatakse viidatud väljaandes, et saladuses hoidmise huvi on õigustatud, kui saladuses hoitavaid andeid ei ole võimalik muul viisil hankida. Minu kaasuses tuvastas ka riigikohus, et minu poolt avaldatud andmed olid juba eelnevalt avaldatud kriminaalasja arutamisel avalikul kohtuistungil, kus süüdistuse esemeks oli muu hulgas sama teave, mille ebaseaduslikku avaldamist minule ette heideti. Kohus küll järeldas, et sellegipoolest olen toime pannud kuriteo, küll katse kõlbmatule objektile. Seega tunnistan, et hindasin valesti minule inkrimineeritud süüteokoosseisu asjaolusid. Tean politseiametnikuna, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastustusest, kuid kirjutan sellest käesolevas palves, sest see mu enda pikk kohtuprotsess, mille käigus leidis ka aset nii süüdistuse ja sellele antud hinnangu muutmine, näitab, et süüteokoosseisud ei ole isegi kõrgema taseme juristidele üheselt arusaadavad ja lihtsad tõlgendada. Ja inimene võib süüteokoosseisu asjaolude tõlgendamisel eksida. .../

Järvet lisas, et tänaseks on muudetud karistusseadustiku paragrahvi 157, mis käsitleb kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumist ning mille alusel ta süüdi mõisteti. «Sõna «rahaline karistus» on muudetud «rahaliseks trahviks», mis on käsitletav väärteona,» märkis Järvet.

President Toomas Hendrik Ilves andis selle nädala esmaspäeval armu politsei infosüsteemist andmete lekitamises süüdi mõistetud endisele politseiuurijale Alice Järvetile ja vabastas ta 9398,40 euro suuruse rahalise karistuse kandmisest.