Kai Petteri Lappalainen ja Margus Sardis: jumalast, vene hingest ja raskest algusest

Kai-Petteri Lappalainen Foto: Albert Truuväärt

Kaks meest Kai Petteri Leppalainen ja Margus Sardis veavad õigeusklikul Lasnamäel esmakordselt ajaloos luteri kogudust. Intervjuus räägime venelaste ja eestlaste erinevusest, Jumalast ja koguduse raskest algusest.

Oleme Lindakivi kultuurikeskuse konverentsisaalis, kus hetkel oma tegevusi läbi viite. Palju on kogudusse inimesi vaja, et saaks päris oma kiriku valmis ehitada?

Margus Sardis: Selleks on vaja palju inimesi, koguduse finantsidest päris kindlasti kirikut valmis ei ehita. Selleks tulevad ikkagi sõpruskogudused appi ja selles protsessis on mitmeid osapooli. Meil on praegu raske isegi igapäevaselt üürida vajaminevaid ruume. Pikas perspektiivis selline konverentsisaalis kokkusaamine jätkusuutlik ei ole. Tööd oleks vaja rohkem teha ja selleks ongi ruume ning inimesi vaja.

Mustamäelased, kes valmistuvad kiriku ehitamiseks, hoiatasid meid ja soovisid rahulikku meelt. Nad ütlesid, et mitu aastat ei toimu midagi. «Nii nagu olete praegu, olete veel mitu aastat, aga mingil hetkel hakkavad asjad liikuma. Kohe ja kiiresti ei juhtu midagi,» ütlesid nad.

Lasnamäel on luterlastel keeruline, sest siin on väga suur õigeusu kogukond. Kuidas plaanite neid inimesi veenda?

Kai Petteri Lappalainen: Ma arvan, et konkurents ei ole õige sõna. Me võime hea meelega palvetada õigeusu kiriku eest ja õnnistada nende tööd. Ma usun, et Lasnamäel elab palju inimesi, kes otsivad teed jumala juurde. Kui nad seda seal (õigeusu kirikus – toim.) ei leia, siis ehk leiavad nad selle siin.

Te olete soomlane, Siberi karastusega, keda elutee on toonud Lasnamäele rajama täiesti uut kogudust. See tundub uskumatu retk.

Kai Petteri Lappalainen: Venekeelne keskkond ei ole mulle uus, kolisin aastal 2006 Siberisse tööle. Kaks aastat töötasin seal ja pärast seda kutsus piiskop meid Peterburgi, kuid Venemaa ametnikud ei andnud meile tööviisat.

Pärast tööd Peterburgis kolisin Narvasse ja elasin seal kolm aastat. Kui sõitsime läbi Lasnamäe linnaosa Narva poole, siis meile räägiti, et siin elab 120 tuhat inimest ja luteri kirik esindatud ei ole, see oli aastal 2009. Juba siis küsisin endalt, et miks ei ole. Mõtlesin, et kui üks päev avaneb võimalus, siis tahaksin selle koguduse arengule kaasa aidata. See on hea, et oleme siia jõudnud Narva kaudu.

Kuidas seal läks?

Kai Petteri Lappalainen: Narvas läks hästi, ainult et elu läks meie lastele natuke liiga ohtlikuks ja siis oli vaja sealt ära tulla. Nende peredega, kellega seal töötasin, olid väga suured probleemid.

Võiks öelda, et Eestis olen rohkem tegelenud venelastega kui eestlastega. Mul on selline tunne, et vene kogukonnas on palju inimesi, kes otsivad teed lääne poole. Kirik on üks võimalus, kuidas nad leiavad endale midagi sellist, et nad tunnevad end osana lääne ühiskonnast. Ma ei tea kas see on arusaadav?

See on väga huvitav väide, sest riigid, mis Venemaaga külgnevad, neis on õigeusukirik üks viisidest, kuidas vene kogukonda Moskva küljes hoida.

Kai Petteri Lappalainen: Luteri kirikul puudub selline keskne paik. Moskva kirikul on Moskva ja katoliku kirikul Rooma. See on tõsi, meil ei ole sellist määratlust.

Kas eestlased ja venelased käituvad kuidagi isemoodi usuasjades?

Kai Petteri Lappalainen: Minu arvamus on, et vene inimesed on palju avatumad rääkima usuasjadest ja jumalast. Mis puutub eestlastesse, siis viie aasta jooksul on seda juhtunud üks või kaks korda.

Milleks on inimestel Jumalat vaja?

Margus Sardis: Kui me küsime, milleks on Jumalat vaja, siis ei ole see küsimus õige asetusega. Sama hästi võime me küsida, et miks on inimestel maamuna vaja. Need on asjad, mis on olemas, seetõttu me ei saa küsida, milleks neid vaja on.

Küsimus on lihtsalt selles, et kas keegi usub, et mingisugune nähtus on olemas või ei ole. Usklikud on need, kes usuvad, et Jumal on olemas. Piiblist leiame tõe tema kohta ja need kes ei usu, need ei usu.

Nende (kes ei usu – toim.) kohta võiks öelda, et kui neil usku ei ole, siis võib-olla ta tuleks see välja mõelda, äkki oleks neile kasulik. Aga see on juba mingi selline psühholoogiline tasand, mis ei ole minu eriala. Ma olen jurist, kes usub Jumalasse.

Ma mõtlesin seda nõnda, et ehk see aitab enesehävituslikkuse asemel mõtestada oma elu kuidagi teisiti või läbi millegi.

Kai Petteri Lappalainen: Ristiusk on palju rohkem kui religioon. Ristiusk on suhe Jumalaga ja kui sul on suhe, siis see on rohkem kui religioon. Kui see oleks ainult religioon, siis mulle tunduks see selline habras ja miski, millega ma ei taha olla seotud. Jumal on palju rohkem kui üks osa minu elust. Ta on minuga igas asjas.

Mõeldes, milleks Jumalat on vaja, võiks minna edasi piibli esimeselt lehelt. Seal kirjeldatakse, kuidas jumal tegi inimese ja juba sellest ajast on iga inimene vajanud jumalat. Igas inimeses on see midagi, mis vajab jumala juurde. Kirik on olemas selleks, et aidata inimesi leida sidet Jumalaga.

Hetkel teil veel vene keelseid inimesi koguduses ei ole?

Margus Sardis: Hetkel veel mitte, kuid Kai saaks ka vene keelega hakkama. Oma esimese teenistuse viis ta läbi Venemaal.

Kai Petteri Lappalainen: Jah, see oli ühes Eesti külas Krasnojarski krais, see on umbes 4500 kilomeetrit idapool. Seal räägivad lapsed tänavatel eesti keelt tänapäevani, aga nad ei ole Eesti inimesed, sest nad on kogu oma elu elanud Venemaal ja sealses ühiskonnas.

Kuidas seda tunnetada? Inimene, kes räägib eesti keelt ja kellel on Eesti juured, kuid on üles kasvanud teistsuguses ühiskonnas.

Kai Petteri Lappalainen: Seda näeb käitumisest, need kaks rahvust on väga erinevad. Nad räägivad nagu eestlased, aga käituvad nagu venelased.

Võib-olla see on selline emotsionaalsus, mida Eesti ühiskonnas kasvanud inimene välja ei näita?

Kai Petteri Lappalainen: Eestlastele ja soomlastele on tüüpiline see, et me oleme vaiksed ja veidi enesesse tõmbunud. See on venelaste puhul tõesti teisiti.

Kas eestlasi on raske avada?

Margus Sardis: Kui piht oleks luteri kiriku ametlik sakrament, siis oleks ta meil ilmselt juba välja surnud. Ma ei usu, et eestlane tormaks ennast avama.

Kai Petteri Lappalainen: Ma arvan, et kui koguduses on inimestel hea turvaline olla, siis hakkab juhtuma ka seda, et inimesed räägiksid üksteisega. Kui on selline suur kirik, siis inimesed käituvad teisiti. Selles mõttes on hea, et meil on selline tagasihoidlik koht, kus kokku saada, mitte selline suur katedraal.

Kui oluline on kirik koguduse töös ja kas see ruumiline ümbrus on üldse oluline?

Margus Sardis: Kõik hakkab pihta ikkagi südamest, aga oma ruum oleks ikkagi parem.

Kai Petteri Lappalainen: See ei ole nii tähtis kui inimesed. Ma arvan, et see on pigem oluline vene inimestele, et oleks olemas selline suursugune kirik. Nemad austavad rohkem sellist autoriteeti. Eestlaste ja soomlaste modernsete kirikute puhul pole alati arugi saada, et tegemist on kirikuga.

Margus Sardis: Vanasti olid võimsad kirikud selleks, et paganatele selgeks teha ja veenda, et kirik on võimas.