Vanemuise lavalt paistis puhastumatus

«Puhastuse» esietenduse lõpuaplaus tõi Vanemuise väikses majas vaatajate ette teiste hulgas lavastaja Liisa Smithi (vasakult), Maarja Miti (Aliide Truu noorena) ja Marje Metsuri (Aliide Truu). Foto: Kristjan Teedema

Vanemuises esietendunud Sofi Oksaneni jätkuvat kõneainet pakkuv «Puhastus» on juba ette intrigeeriv ettevõtmine. Ja kuigi lavastusel on mitmes aspektis potentsiaali, jääb puhastumine laval kahjuks olemata.

Nii kirjanik Sofi Oksanen kui ka Londonis töötav hästi premeeritud eesti lavastaja Liisa Smith (ja ka kunstnik Marge Martin) on ühest põlvkonnast. Võib isegi öelda, et tegemist on postsovetliku põlvkonna esindajatega, sest nende aktiivsemad teismeaastad on leidnud aset nõukogudejärgses ühiskonnas.

Seega saab näidendis käsitletud aeg Teisest maailmasõjast kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni olla vaid konstruktsioon vanemate inimeste muljetest ja koolis õpitust ning võib sisaldada oma isiklikke kogemusi lapsele olulistes detailides.

Igal oma kujutelm

Samamoodi on lugu siinkirjutajaga. Ja sellest ehk tekivadki käärid teksti, lavastuse ja käesoleva artikli autori vahele – igaühel on peas oma autoriteetidel põhinev kujutelm Eesti lähiminevikust, mistõttu võivad näidendis ja romaanis kirjeldatud elusaatused mõjuda võõrastavalt, sest see ei puuduta «minu isiklikku kogemust».

Kuigi, tuleb tunnistada, Eesti juurtega Sofi Oksaneni ning Inglismaal töötava Liisa Smithi kui mõnes mõttes «võõra» nägemus «omast» on ette paeluv, ei ole tulemus nii puhastav, kui pealkirjast «Puhastus» võiks eeldada.

Kusjuures seda väidet ei peaks üheselt negatiivselt mõistma. Sest lavastus suutis Oksaneni kui kirjaniku muuta minu silmis veelgi intrigeerivamaks, kui ta oli enne Smithi tõlgenduse vaatamist Vanemuises. Kirjanduslik «puhastumine» on veel loodetavasti ees (vaatasin etendust puhta lehena, lugemata näidendit või romaani).

Imekspandav kujundus

Imestama pani aga teksti selline instseneering. Ehk on nüüdisaegne teater nägemisnärvi liigselt hellitanud järjest leidlikumaks ja kohati minimalistlikumakski pürgivate lavakujundustega, et nähes justkui juba kümnendite taha jäänud lavakujundust kõikuvate butafooruste ja akendega, ei oska muud teha kui südamest imestada. Tõesti imestada!

Ehk on selle taga kummardus nõukogude teatri naturalistlikule lavailmale, ent sellisel juhul jääb see arusaamatuks, neelates endasse kõik toimuva – nii potentsiaalselt huvitavalt lahendatud noore ja vana Aliide Truu paralleellood kui ka näitlejate lõpuni läbi elatud rollid.

Kuigi Marje Metsur suutis vana Aliide rollis naise raskeid läbielamisi, süümepiinu ja elusaladusi samm-sammult miimikaga väga meisterlikult avada, jääb see väheusutava kujunduse sees puudutamata.

Sama lugu on Maarja Miti kehastatud noore Aliidega, kes jõulise naisena neidsamu läbielamisi lootusega õnnelikule armastusele alla püüab suruda, ja verinoore näitleja Liisa Pulga Zara rolliga, mis noore naise rabeduses lõpuni välja kannab.

Hoolimata sellest, et lavastus ja võib-olla ka lavastamisel tehtud muudatused näidendis vajaksid lihvimist ja korrigeerimist, oleksin nii väga soovinud seda näha mõnes teises saalis teistsuguse kujundusega. Jääb üle vaid jätkuva põnevusega oodata Vanemuise enda black box’i valmimist.

Arvamus