Külmetava kirjaniku portree

Homöopaatiliste terakeste karp, unerohi ja rahustid, mida Eduard Vilde sageli tarvitas. Foto: Erik Prozes

Kümmekond aastat tagasi kirjutas Mart Kivastik näidendi «Külmetava kunstniku portree», mis rääkis Konrad Mäest. Need, kes võtavad ette käigu Kadriorgu Vilde majamuuseumisse, leiavad eest eile avatud näituse külmetavast Eduard Vildest.

See on haruldane ja ütleksin isegi, et avastuslik näitus, sest kanoonilise Vilde puhul on esiplaanil nalja-Vilde, satiiriline Vilde, eepiline Vilde, võitlev Vilde, rändur ja pagulane Vilde. Hoopis vähem teame hädisest ja kannatavast Vildest, keda ta viimased kümme aastat oma elust oli.

Nagu näituse üks autoritest, Vilde muuseumi direktor Kairi Tilga avamisel sõnas, ei kohanenudki Vilde Eesti eluga pärast triumfaalset naasmist pagulusest kodumaale 1917. aastal. Algab kirjaniku emotsionaalne allakäik. Eestis kogeb ta õelust, väiklust ja tigedust. Ei ole oma aktuaalsust kaotanud praeguseni Vilde tõdemus 1920ndatest: «Siin maal peaks saama kahekordse jõuga armastada, et rõõmsaks ja terveks jääda.»