Itaallane, kellele «Koit» toob kananaha ihule

Loo ilmumist toetavad Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed ja kultuuriministeerium Foto: Pm

Kesk-Itaalias paiknevast Firenzest pärit Alessandro Nanì (36) kolis 13 aastat tagasi Londonisse, et fotograafiat õppida. Pärast kaheksat brittide keskel veedetud aastat otsustas ta neli aastat tagasi aga taas kannapöörde teha ning võttis sihiks Eesti, kus ta ühtlasi oma armastust kohtas ja temaga abielluda otsustas, kirjutab Ave Lutter.
 

Alessandro töötab lennufirma SAS Tallinna broneerimiskeskuses. Lisaks on tal käsil mitu projekti filmide turundamise ja kommunikatsiooni juhtimise alal.

Paralleelselt töökohustustega õpib ta ülikoolis avalike suhete erialal. Kui liita kokku aeg, mis kulub põhitööle SASis ning hobidele ja ülikoolile, ei jäägi tal palju vaba aega üle.

«Mulle meeldib see, mis ma teen,» räägib Alessandro veendunult. «Avalike suhete aluseks on kommunikatsioon, suhtlemine. See tuleb mul hästi välja, sest naudin seda. Mulle meeldib lugusid jutustada, meeldib edastada sõnumeid ja inimesi kokku viia.»

Oled elanud väga erinevates keskkondades – üles kasvasid Firenzes, elasid päris pikalt Londonis ja nüüd oled neljandat aastat Tallinnas. Kuidas sa neid paiku omavahel võrdleksid?

Kõige parem ilm on otse loomulikult Itaalias, selles pole küsimustki. Töölkäimiseks ja karjääri tegemiseks on parim koht London, sest see linn pulbitseb huvitavatest olukordadest ja tööpakkumistest.

Kui aga rääkida üleüldisest elukvaliteedist, pean Tallinna nendest kolmest parimaks linnaks. Tallinn on paraja suurusega ja mulle sobib siinne elukorraldus.

Eesti ühiskonna sotsiaalne struktuur ja väärtushinnangud ühtivad sellega, mida ka ise elus oluliseks pean. Olen siin õnnelik.

Hoolimata sellest jääb Itaalia alatiseks minu koduks. Itaalia tähendab minu jaoks kõike, mis on tuttav, kust ma pärinen ja mis on minu sees.

Siin elades olen tähele pannud, et itaallastel puudub eestlastele omane uhkus oma rahvuse üle. Itaalias võetakse riigilipp välja vaid siis, kui meie meeskond jalgpalli maailmameistrivõistlustel mängib, Eestis lehvivad lipud aga kõikjal.

Mulle meeldib, et eestlased on uhked selle üle, kust nad pärinevad. 2008. aastal käisin öölaulupeol, ja kuigi ma pole eestlane, tõi Tõnis Mäe «Koit» mulle kananaha ihule, toob siiamaani. Öölaulupidu oli minu jaoks väga huvitav, väga eriline kogemus.

Olles pool sajandit võõrvõimu all elanud, oskavad eestlased saavutatud vabadust palju kõrgemalt hinnata. Eestlased on oma riigi suhtes väga kirglikud. See on ilus ning sügav tunne.

Ma arvan, et on oluline kuuluda Euroopasse, olla eurooplane, kuid selle kõrval ei tohi iseennast unustada. Eurooplane olla tähendab julgust jääda eestlaseks, itaallaseks, prantslaseks, aga olla samas avatud uutele olukordadele, õppida kohanema, kuid säilitades samal ajal ka oma eripära.

Elan Eestis, kuid ei saa iial eestlaseks. Ma ei tahagi seda. Olen itaallane ja uhke oma rahvuse üle. See aga ei tähenda, et ma oma elu siin ei võiks veeta. Integratsiooni eesmärk on minu meelest iseennast mitte kaotades koos õnnelikult elada.

Kas eestlased võtavad välismaalasi kergesti vastu? Kas eestlased ise on integratsiooniks valmis?

Kindlasti on ka ekstreemsusi, kuid üldine suhtumine on sõbralik ja siiras. Enda kogemustele tuginedes võin väita, et seni kuni keegi oma eluviisi peale ei suru, on eestlased väga külalislahked.

Ajalugu silmas pidades on oluline mõista, et integratsioon ei tähenda oma riigi loovutamist. Eestlased püüavad olla väga avatud. Usun, et olete õigel teel.

Rahulike eestlaste keskel paistab välja Alessandro lõunamaisele päritolule omane temperamentsus. Olekult vaba suhtlemisega, viskab ta tihti nalja, naerab ja on seega väga meeldiv vestluspartner. Itaallastega võrreldes peetakse Alessandrot tema enda sõnul väga vaikseks ja rahulikuks.

Kuidas erineb eestlaslik käitumine itaallaslikust?

Mulle öeldakse Itaalias vahel naljaga pooleks, et ma nagu polekski õige itaallane. Eestlaste ja itaallaste suhtlemismaneerid on väga erinevad, ka rääkimise volüüm on teine.

Mäletan, kui abikaasa Hanna-Liis esimest korda Itaalias minu perel külas käis. Istusime laua ümber, sõime ning rääkisime. Mu naine ei saanud toona itaalia keelest veel midagi aru, kuigi püüdsin talle vestlust tõlkida.

Ühel hetkel Hanna-Liis küsis sosistades, miks me vaidleme. Üllatusin, sest me ju lihtsalt rääkisime, suhtlesime. Eestlastega võrreldes on itaallaste omavaheline sõbralik suhtlus ülimalt emotsionaalne, hääl on valjem, žestid suuremad. Teine temperament.

Mis keeles oma naisega kodus räägid?

Juba paar kuud on meie koduseks keeleks eesti keel. See tähendab, et vestluse tase minu ja mu naise vahel on hetkel veel natuke limiteeritud. Varem suhtlesime kodus inglise keeles, kuid otsustasime eesti keelele üle minna, samas õpib Hanna-Liis nüüd ka itaalia keelt.

Itaalia keele õppimine on talle tunduvalt kergem. Ta valdab viit keelt ja ühe lisaks õppimine pole enam nii raske ülesanne kui eesti keele õppimine minule.
Eesti keel on keeruline. Töö ja kooli kõrvalt pole mul ka piisavalt aega sellele täiel määral pühenduda.

Viimaste aastatega on minu eesti keel küll tunduvalt paremaks läinud. Loodetavasti jõuame ühel päeval nii kaugele, et võime inglise keele igapäevasest suhtlusest täiesti kaotada ja rääkida ainult oma emakeeltes. See on minu meelest väga oluline. Keelt mõistmata läheb palju kaduma. Keel on üks osa integreerumisest.

Eestis on tegelikult väga raske keelt õppida, sest olete liiga viisakad! Tallinnas pole mingit probleemi siinset keelt oskamata hakkama saada. Kõik räägivad vabalt inglise keeles.

Keelt õppima asudes võib see kohati isegi pärssivalt mõjuda. Varem, kui ütlesin midagi eesti keeles, vastati mulle pidevalt inglise keeles. Pean heaks märgiks, et nüüd vastatakse juba eesti keeles.

See on Põhja- ja Lõuna-Euroopa erinevus. Itaalias sellist probleemi ei oleks. Pigem on olukord vastupidine – turistile, kes räägib inglise keeles, vastatakse sageli itaalia keeles.

Milline on sinu sõpruskond? Kas väga rahvusvaheline?

Töötan rahvusvahelises firmas ja kolleegid on pärit eri riikidest. Hanna-Liisi sõprusringkond, kellega läbi käime, koosneb peamiselt eestlastest ja kuigi õpin Tallinna Ülikoolis rahvusvahelisel kursusel, on suur osa ülikoolisõpradest samuti eestlased. Seega võin öelda, et praeguseks on suur osa minu sõprusringkonnast eestlased.

Kas itaallased ja eestlased erinevad üksteisest ka sõprade leidmisel?

Itaalias on lihtne sõpru leida, palju kergem kui Eestis. Inimesed on avatud ja sõbralikud, uute inimestega on kerge tuttavaks saada. Niisugune sõprus jääb sageli aga pinnapealseks.

Eestis on risti vastupidi. Alguses on raske sõpru leida, kui see aga õnnestub, on tegemist millegi tõelise ja olulisega. Sõprus on eestlaste jaoks pikaajalisem protsess, mis kergelt ei kao ega muutu.

Olen Eestis abi saanud inimestelt, kellest ma ei oleks seda osanud oodatagi. See näitab, et eestlaste jaoks on sõprus oluline.

Kuidas erinevad teineteisest itaalia ja eesti abielu?

Saan rääkida ainult enda abielu kohta, sest inimesed on ju erinevad. Kuid kui võtan oma naist kui eestlaste esindajat, siis mulle meeldib, et eestlased austavad teineteise isiklikku ruumi.

Minu meelest on hea, et abielu põhineb usaldusel ja jagamisel, mitte teineteise mõtetesse ja isiklikku ruumi tungimisel. Eestlased on rahulikud, ka stressi on vähem.

Tegelikult on eestlased palju elavama loomuga, kui alguses paistab. Ma ei ütleks, et eestlased on tasased – teil lihtsalt võtab kauem aega, et üles soojeneda.

Kes teie peres kokkab?

Mina! Ma armastan süüa teha. Kokkamine on vahend eneseväljenduseks. Mulle meeldib süüa teha nii endale kui ka teistele.

Ärge valesti aru saage – minu naine on väga hea kokk. Tema on meie peres see, kes suuremateks tähtpäevadeks road valmistab. Hanna-Liis teeb tavaliselt palju erinevaid, suuri ja väga maitsvaid roogi.

Mina teen süüa iga päev. Naudin vist söögitegemist kui protsessi rohkem ja see on minu kui itaallase jaoks lihtsalt olulisem.

Kas sa igatsed oma kodumaad?

See aeg on möödas, mil välismaal elavad inimesed nostalgiliselt oma kodumaad igatsesid. Reisimine on muutunud lihtsaks ning taskukohaseks.

Ma ei igatse Itaaliat, sest ta on kõigest ühe lennusõidu kaugusel. See on tänapäeva Euroopas elamise võlu – Euroopa on küll suur ja mitmekesine, kuid reisimiseks siiski piisavalt väike ja mugav.

Praegu käin Itaalias umbes neli korda aastas. Seda on tunduvalt vähem võrreldes esimeste aastatega, mil Eestis elasin.

Sel suvel käisime esimest korda Itaalias puhkusel. Tavaliselt sõidan Itaaliasse paariks päevaks, et oma perekonda ja sõpru külastada, kuid nüüd läksime naisega koos ja pikemaks ajaks, mitmeks nädalaks. Veetsime puhkuse Toscanas. Väga ilus oli, väga hea puhkus.

Mul ei ole küll plaanis minna kodumaale tagasi elama, kuid tööalaselt sooviksin kindlasti Itaaliaga rohkem sidemeid luua.

Alessandro räägib, et nad teevad praegu oma uues korteris remonti. Küsimusele, kas on plaan jõuluks sisse kolida, vastab mees veidi kõhklevalt – tuleb välja, et Hanna-Liis ja Alessandro veedavad jõulud hoopis Saksamaal Alessandro sealsete sugulaste juures. Tema juttu kuulama jäädes näib, et Euroopa jääb tõesti samm-sammult aina väiksemaks...