/nginx/o/2013/09/04/2025809t1h75ea.jpg)
2005. aastast alates on nii mõnigi Eesti inimene tunnistajakaitse seaduse alusel endale uue identiteedi saanud. Palju neid inimesi meie seas täna ringi jalutab, ei saa politsei- ja piirivalveamet aga öelda.
Nagu Ameerika filmis: ka Eestis kõnnib ringi inimesi, kellele on «uus elu» antud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunnistajakaitse alane tegevus on reguleeritud tunnistajakaitse seaduses, kus on loetletud nii tunnistajakaitse rakendamiseks vajalikud eeldustingimused, kohaldatavad kaitseabinõud kui ka kaitsetegevuse kohaldamise protseduuriline kord.
«Tunnistajakaitse menetluse alustamiseks peab olema tegemist raske kuriteoga, milles kaitse alla võetava isiku ütlused peavad olema tõenduslikult olulised ning isiku suhtes peab eksisteerima reaalne oht,» selgitas politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Uku Tampere.
Ta lisas, et nimetatud tingimusi kontrollitakse kaitsesobivuse kokkuvõtte koostamisel, mis edastatakse koos kaitselepingu projektiga riigiprokuratuuri, kes annab ka loa kaitselepingu sõlmimiseks. Kui tegemist on edasilükkamatu kaitse vajadusega, siis tohib füüsilise kaitse meetmeid kohaldada ka enne kaitselepingu sõlmimist.
Tagamaks n-ö «uue elu» alustamist puhtalt lehelt, on identiteedi muutmine vältimatu,
Kaitse all olijate arv salajane
Uue identiteedi saanud inimeste arv on aga riigisaladusega kaitstud. «Mis puutub identiteedi muutmise küsimusse, siis statistikasse ega detailidesse politsei- ja piirivalveamet laskuda ei saa,» märkis Tampere.
«Kindlasti on identiteedi muutmine üks efektiivsemaid kaitseabinõusid. Tagamaks n-ö «uue elu» alustamist puhtalt lehelt, on identiteedi muutmine vältimatu,» lisas ta. Seda kohaldatakse pressiesindaja sõnul nii siseriiklikult kui koostöös välispartneritega, sõltuvalt ohuhinnangust ning kaitsealuse profiilist.
Tunamullu liitus Eesti ka riikidevahelise tunnistajakaitse kokkuleppega, mis annab nüüd võimaluse saata oluliste kohtuasjade tunnistajaid kaitseprogrammide alusel välismaale. Kokkulepe on sõlmitud Eesti, Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi, Ungari, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia ja vahel.
Kaitsetegevuse efektiivsus sõltub Tampere sõnul eelkõige kaitsealuse ja kaitset teostava üksuse koostööst. Küll aga toob kaitse all olemine kaasa rea piiranguid, mida kaitsealune vastavalt sõlmitud kaitselepingule järgima peab.
Kergekäeliselt ei tehta
Kuriteoliikide loetelus, mille menetlemisel on tunnistajakaitset rakendatud, eksisteerivad nii narkokuriteod, rasked isikuvastased kuriteod kui ka muud raskete kuritegude liigid. Seadus ei sätesta Tampere sõnul konkreetselt kuriteoliikide kataloogi, mille raames võib tunnistajakaitset kohaldada, vaid viitab, et tunnistajakaitse kohaldamisel tuleb lähtuda kuriteo raskusest.
«Samuti tuleb võtta seisukoht küsimuses, kas kaitstava poolt antavate ütluste olulisus on proportsioonis tunnistajakaitse kohaldamise maksumusega. Ühesõnaga, tegemist on kuluka tegevuste kompleksiga ning kergekäeliselt seda ei alustata,» märkis Tampere.