Üksildased südamed kohtuvad kõledas Pariisis

Omar Sy ja Charlotte Gainsbourg. Üksildased südamed Samba ja Alice. Foto: outnow.ch

Selle filmi tegevustik toimub Pariisis, aga ühestki aknast ei paista pidevalt Eiffeli torn. Järelikult pole tegemist Ameerika romantilise komöödiaga.

«Samba» režissöör on Olivier Nakache. Sama mees, kes tegi 2011. aastal filmi «1+1», mis rääkis ratastoolis valge aristokraadi ja sulimaneeridega aafriklase sõprusest. Uue filmi nimiosas on sama mees, kes «1+1» aafriklast mängis, meisterlik Omar Sy. Sedapuhku mängib ta Senegali pagulast Samba Cissét, kes juba kümme aastat suutnud end illegaalina Pariisis varjata, peenes restoranis rikaste pariislaste toidujääke konteinerisse kraapides.

Sy partneriks on Charlotte Gainsbourg, kes on laiemalt tuntud peaosatäitmisega Lars von Trieri filmis «Nümfomaan». «Sambas» mängib ta läbipõlenud kontorirotti Alice’it, kes pärast närvivapustust aastaks aja maha võtab ning vabatahtliku-tööd tegema hakkab. Töötab immigrantide ja pagulastega ning seal kangelaste teed ristuvadki.

Stsenaarium aega ei raiska: kohe alguses paneb Alice’i mentor talle südamele, et ühelegi illegaalile ei tohi anda oma aadressi või telefoninumbrit: «Tulevad sulle uksemati peale magama ja hakkavad öösel helistama!» Juba viis minutit hiljem annabki Alice Sambale oma numbri.

Laias plaanis on see vastandite tõmbumise ja võõraste kiindumise lugu. Gainsbourg jätab alguskaadrites tõeliselt tühise halli hiirekese, kulunud ja lootusetu naise mulje. Tore on filmi edenedes jälgida, kuidas ta Samba toel särama lööb. Nagu tungiks päikesekiir läbi saastase ja kärbsemustast täpilise aknaklaasi. Osa Alice’i teraapiast moodustab hobuste silitamine. Tundub, et suhe Sambaga mõjub talle samamoodi kui ponile pai tegemine. Nagu oleks senegallane üks suur must täkk.

Samba on suur, soe, lihtsameelne ja tagasihoidlik. Ta tahab vaid ausalt kas või kõige närusemat tööd teha ning säästud kodumaale perele saata. Aga näe, halastamatutel prantslastel on plaan teda maalt välja saata.

Illegaalide, immigrantide, pagulaste ja põgenike maailm on nende tegelaste elusaatuse traagikast hoolimata koomiline. Tundub üks üsna ohutu seltskond olema. Kõige illegaalsem asi, mida nad teevad, on võltsitud isikutunnistuste ostmine. Tundub, et sel kohal käib stsenaarium tegelikkusega ringi siidkinnastes. Võrdluseks soovitan kindlasti lugeda Andrei Ivanovi võrratut Skandinaavia-triloogiat, mis jutustab Ida-Euroopa asüülitaotlejate elust Taanis. Ei usu, et Aafrikast ja Lähis-Idast tulnud tegelased Prantsusmaal kuivõrd vagamad on.

Kõrvalrollidest on tähelepanuväärseim Walid dit Wilson, nalja ja naistemehest võltsbrasiillane. Ta on omamoodi Samba huumoriassistent, kes pidevalt kildu rebib. Brasiiliaga pole tal rohkem ühist kui siinkirjutajal, kuid vahva suller sai juba oma pagulaselu alguses selgeks, et kui Pariisis naisi sebida tahad, on kõige kindlam end brasiillaseks kuulutada.

Samba on ju samuti naljahammas, aga hoopis peenemal moel. Alguses ei pruugi arugi saada, et siin mingit peenikest nalja visatakse. Mees räägib siiralt ja pikalt kõige banaalsemat juttu (stseen maniküüris) ja lisab lõpuks, et talle meeldib nalja teha. Juhuks, kui partner aru ei saanud. Kui vaatajale on võti kätte näidatud, siis selgub, et Samba on tõesti naljamees. Tema huumor on lihtsalt… väga vaikne ja veider. Musta mehe hall absurdihuumor. Usutavasti naudivad seda minust enamgi filmivaatajad, kes suulisest prantsuse keelest aru saavad ja rohkem nüansse tabavad.

Rohkem kui Samba-Alice’i vastandite ühtsuse ja tõmbumise lugu, oleks mind selles kontekstis huvitanud lugu prantsuse põgenike ja asüülitaotlejate elust, endiselt Omar Syga peaosas. Aga ilmselt huvitab Nakache’i rohkem vastandite vahelise keemia uurimine. Kellele meeldis «1+1», see ei pea ka «Sambas» pettuma.

Alguse juurde tagasi – kui aus olla, siis ühte stseeni on suudetud Eiffeli torn siiski sokutada, aga see ei kahanda oluliselt filmi väärtust.

«Samba», Prantsuse 2014

• Režissöör Olivier Nakache, osades Omar Sy, Charlotte Gainsbourg, Tahar Rahim, Isaka Sawadogo jt
• Kinodes alates 27. märtsist