Ahto Lobjakas: kes on Eesti poliitikas hädavaresed?

Ahto Lobjakas Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Ahto Lobjakas vaatleb Eesti poliitikas ja viimasega seotud ringkondades peituva kahepalgelisuse põhjuseid.

Mööda Eesti poliitikat käib ringi üks kummaline nähtus: hale, läbinähtav hädavale. Piinlikum kui vaikimine, ei põlata seda sellest hoolimata ära, kuna see ei jäta Eesti poliitikule suuremat märki kui vesi hane seljale.

Wunderkind Jaak Madisson on selle žanri uusim viljeleja, kuid kaugelt mitte esimene. Tema õigustus reisilaeva infoletti toodud telefoni müükipanekule – «otsustasin, et mõistlikum on mitte lasta telefoni ära visata, vaid loota, et seda läheb kellelgi vaja» – ei erine olemuslikult sellest, mida Reformierakonna liikmed ütlesid in corpore prokuratuuris, kui selgitasid, kust saadi raha parteile tehtud variannetusteks.

Lauri Luige «tõenäoliselt võis olla mingi keiss, et olen müünud oma kuldmündid maha» on krestomaatiline, kuid pole muidugi pretsedent. See au kuulub Andrus Ansipi ämmamotiivile 1988. aasta veebruarist, mis oma krüpto-humoorika vihjega väimeheks-oleku hädadele veidi küll jälgi segab.

Küsimus, mis meile siinkohal huvi pakub, pole «mida varjati?», vaid «miks sellisel haledal viisil?».