Courtney Barnettiga tehtud intervjuudes mainitakse tihti, kui lihtlabasest olmest tema laulud räägivad. Selline lähenemine solvab igapäevaelus peituvat poeesiat, pigem peaks armastusest ja klišeedest kirjutamist olmemuusikaks kutsuma.
Barnett pillab kalambuure nagu särtsakas kirjandusõpetaja («give me all your money and I’ll make some origami, honey»), tulemus on korraga vaimukas ja maailma pärast südant valutav. Albumi ehk kõige liigutavam pala «Depreston» peaks tuttav ette tulema kõigile, kes odava hinnaga elamist leida üritanud. Maakler näitab Barnettile vanale naisele kuulunud maja, mida pärijad maha müüa tahavad, ning muusikut tabab nukker tõdemus, et elamu taagast vabanemiseks läheks vaja ekskavaatorit ja rahahunnikut. Parimatel hetkedel hoomab Barnetti autobiograafia endas nõnda suurt narratiivi, et Taavi Rõivasele ei maksaks seda mängida.