Ülikooli teadur lubas seksi eest eksamitulemusi võltsida

Valenime taha varjunud keskealine mees tegi reaalainetega kimpus olevat abiturienti mänginud Postimehe ajakirjanikule jahmatava pakkumise: kümne intiimkohtumise eest võib ta neiu matemaatika riigieksami hinnet riiklikus andmebaasis paremaks muuta. Kaks nädalat hiljem, kui selgus, et tegu on ajakirjandusliku eksperimendiga, põgenes Tartu Ülikooli teaduriks Frediks osutunud mees kõike eitades kaamerate valgusvihus öösse.

6. märtsil Postimeheni jõudnud info tundus uskumatuna: leidub mees, kes pakub tuntud kuulutuste portaalis pealtnäha tavalist konsultatsiooni riigieksamiks valmistumisel. Kuulutajalt tõsimeeli abi otsinud abituriendile sai aga osaks niivõrd šokeeriv kogemus, et ta pöördus abi saamiseks veebikonstaabli poole.

Miks šokeeriv? Tavalisest konsultatsioonist oli asi kaugel – paremat eksamitulemust ei pidanudki saavutama õppimisega, vaid võltsimisega. Tasuda sai vaid intiimteenustega.

Ükskõik, kas kuulutuse autor oli naiivseid neide ära kasutav kelm või e-riigi infosüsteemi kurjasti kasutav ametnik, asi vääris igal juhul kontrollimist.

Kohtumine mister X-iga

Et kindlaks teha, kas tegemist on kelmiga või on tõesti võimalik usaldusväärseks peetud e-Eesti süsteemiga manipuleerida, otsustasime päev pärast vihje saamist abiturienti mängida ja kuulutusele vastata.

Nii võttiski abiturient Helerit kehastanud ajakirjanik konsultandiga kuulutuste portaalis ühendust. Vastus saabus juba järgmisel päeval. «Töötan nende IT-süsteemide kallal, kust sinu eksamiandmed läbi käivad. Andmed muudetakse lihtsalt nii ära, et keegi arugi ei saa. Tasu kokkuleppel,» seisis vastuses. Kui uurisime täpsemate summade kohta, tuli vastus, mis andis mehe tegelikest kavatsustest rohkem aimu.

«Usun, et sul ei ole sellist raha kusagilt võtta, mis mind võiks huvitada. Mul raha jagub. Samas ei saa ka asja suureks ajada, muidu võib kusagil lekkima hakata. Pakun, et oled järgmised kolm kuud minu nn salajaseks armukeseks. Võta asja rahulikult. Kõik riiklikud eksamid käivad meie süsteemist läbi,» seisis 10. märtsil saadud vastuses. Saatja adressaadiks [e-mail].

Kaks nädalat hiljem saime telefoni kõnekaarti kasutanud  ja end Margus Tammeks nimetanud mehega Tartu kesklinnas asuvas baaris lõpuks päriselt kokku. Heleri (ajakirjanik Helen Mihelson – toim) vastas istus turske kehaehitusega kiilaspäine keskealine mees. Võtnud peast helesinise soni, ütles ta häält tõstes teenindajale: «Kuule, too mulle kohv!»

Ta ei pannud tähele, et kuuldekaugusel kõrvallauas istub teine Postimehe ajakirjanik. Ajakirjanduslik eksperiment oli täishoos. Selline oli meid eelnevalt nõustanud keskkriminaalpolitsei uurija suuline soovitus: minna ise kohale ja toimuvast aru saada.

«Margus Tamm» oli esmakohtumisel silmanähtavalt närviline ja vaatas alatasa maha. Heleril oli talle palju küsimusi. Kes ta on? «Ma olen mister X.»

Kas ta kohtub sel põhjusel tihti tüdrukutega? Iga päev väidetavalt mitte. «Ma ei ole kunagi eriti teinud seda. Mingit mastaapi ei saa teha, siis on kahtlane,» selgitas ta.

Sel hetkel hakkas ta Helerit justkui moraalselt julgustama. Ütles, et mõistab neiu närvilisust, ja lubas, et kõik on võimalik – Heleri peaks olema tema armuke kuni keskkooli lõpetamiseni. Soovi korral kauemgi. «Aga sul võib motivatsioon ära kaduda,» arvas mees.

Seejärel selgitas ta, kuidas eksamitulemuste muutmine toimub. «Mõistlik oleks mingi 20 punkti ära muuta, siis ei pane keegi tähele,» ütles ta ja kannustas Helerit veidi ka õppima, et õpetajad pettust ei märkaks. Seejärel kinnitas ta mitu korda, et keegi seda ei kontrolli ja ehkki jälg jääb maha, keegi neid asju kokku ei vii. «Lihtne värk,» väitis ta.

Kuidas ta eksaamiandmetele ligi pääseb? Tal olevat oma IT-firma ning ta haldavat neid süsteeme, kust eksamitulemused läbi käivad. Heleri murelikkust nähes rahustas ta: midagi ei juhtu ja süsteemis tehakse eksamitulemuste sisestamisel alatasa vigu. «Joo oma siidrit, siis läheb elu palju roosamaks,» ütles ta.

Kümme korda voodisse

Umbes pool tundi kestnud kohtumise järel jätsime ta oma Caesari salatiga kahekesi. Vähem kui 20 minuti pärast maandus meie postkasti tema e-kiri. «Kui sul klubitamisest isu täis saab, siis võid minu juurde edasi tulla. Atlantisest 2 km. Eks anna teada, helista või kirjuta. Pakkumine kehtib kella 3ni öösel, st nii ehk naa olen laupäeval kaua üleval.» Mõni aeg hiljem, kui olime juba tagasiteel Tallinna, tuli ka SMS, et Heleri pakkumist ei unustaks.

Kolm päeva hiljem palusime uut kohtumist. «Lepime siis mingi kohtumiste arvu, nt 10, kokku. Reedel oleks siis esimene kohtumine. Tule õhtul Tartu,» vastas ta. Palusime, et ta näitaks Helerile, kuidas ta eksamitulemusi muudab.

Sellel kohtumisel avame oma kaardid – otsustasime Postimehes nii. Tõenäoliselt hotellis toimuv kohtumine ei tohi jõuda fuajeest kaugemale, oli meie põhitingimus. «Margus Tamme» ettepanekul kohtusime siiski Tartu kesklinnas asuvas restoranis. Lauas toimuvat jälgisid mõne meetri kauguselt kaks fotograafi.

Nüüd oli «Margus Tamm» märksa jutukam. Enda väitel saabus ta füüsikainstituudist kolleegi 71 aasta sünnipäevalt. See oli esimene tema isikule viitav reaalne infokild.

Mees ise seda muidugi ei taibanud, vaid rääkis pikalt mõni päev varem Alpides juhtunud traagilise katastroofi valguses lennukitest. Järgnes uus ja ootamatu avameelsus – jutt sellest, kuidas ta oli füüsikaõpetaja, töötab ülikoolis ja teeb doktorikraadi, lisaks õppis Münchenis plasmafüüsikat.

Eksamitulemuste muutmise demonstreerimiseks vajalikku arvutit mehel paraku kaasas polnud. Riigieksamite süsteemile saavat ta ligi ainult sisevõrgus haridusministeeriumi majas Munga tänaval. «Aga ma saan sulle ülikoolisüsteemi näidata,» lubas mees. «Kas sul mõni tuttav õpib ülikoolis? Vaatame nende andmeid.»

Seda saavat ta näidata sülearvutis, mis asub motellis, kus ta Tartus ööbib (tema elukoht olevat tegelikult linnast väljas). «Sa võid ju sinna tulla,» pakkus mees.

Tema väitel oleks tore koos jalgpalli vaadata – kohe-kohe on algamas Euroopa meistrivõistluste valikmäng Eesti ja Šveitsi vahel. «Jalgpall pidi ühest asjast palju parem olema.» Heleri pareeris, et talle ei meeldi jalgpall. «Me võime ju midagi muud teha,» pakkus mees naerdes.

«Eks ma vaatan su üle,» ütles ta hetk hiljem Helerit pilguga mõõtes. «Võtame sult need kolm või neli või viis mantlit seljast ära.»

Heleri küsis, kas kliente ikka jagub. «Ei ole kuulnud, ei ole näinud,» jäi mees salapäraseks.

Sel hetkel katkestas nende vestluse laua juurde astunud võttegrupp, kes uuris, kuidas loo peategelane ise äsjast neiule tehtud pakkumist nimetab. «Ei noh, õhtusöök,» vastas ilmselgelt üllatunud mees. Mõni minut hiljem kadus ta ausaid vastuseid andmata kaamera eest pimedusse.

Järgmisel päeval, pärast uurimistööd internetis selgus, et mister X on päriselus Fred, IT-ettevõtja ja Tartu Ülikooli teadur. Riigieksamite tulemuste parandamisel abi lubav kuulutus oli selleks hetkeks kuulutuste portaalist kadunud. Nagu ka Fredi CV Tartu Ülikooli kodulehelt, kuhu see paar päeva hiljem siiski tagasi ilmus.