Paradoks: kas jalgrattakiivrid ohustavad rattureid?

Ehkki võimud tahaksid rattureid näha kiivristatuna, eelistavad viimased sõita valdavalt paljapäi. Londonis 2007. aasta juunis korraldatud protestisõidul kulgeti lausa päris paljalt. Foto: Reuters / Scanpix

Jalgrattakiivri kasutamine rattasõidul hoopis suurendab  ratturi riski sattuda õnnetusse, leiavad paljud rattaentusiastid ning püüavad seda ka teaduslikult tõestada. Siiski muudavad riigid üksteise järel rattakiivri kasutamise kohustuslikuks, selles suunas liigub ka Eesti, kirjutab Alo Lõhmus.

Parajasti ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil olev uus liiklusseaduse eelnõu toob senisele vabatahtlikule kiivrikandmisele osalise lõpu, sätestades, et kiiver muutub kohustuslikuks kõigile kuni 16-aastastele jalgratturitele. Kuid see võib olla alles esimene samm kiivri üleüldisel sundustamisel.

«Me ei välista, et kiivrite kandmise üldiselt kohustuslikuks muutmine võiks tulla kõne alla tulevikus,» ütles ministeeriumi liiklustalituse juhataja Priit Vene. «Hetkel vastavaid mõjuhinnanguid ja uuringuid tehtud ei ole, kuid kindlasti tuleks need viia läbi enne üldise kohustuse kehtestamist.»

Ta lisas, et juba praegu on jalgratturikiivri kandmine igas vanuses tungivalt soovitatav. Teadaolevalt ignoreerib aga kaks kolmandikku Eesti ratturitest seda nõuannet ning isegi peaminister Andrus Ansip on saanud avalikkuse ees hurjutada, kui ta tabati paljapäi treeningsõitu tegemas.

Kiivri kandmine rattasõidul on kohustuslik Austraalias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Uus-Meremaal ning mitmes Kanada provintsis. Tšehhis, Islandil, Rootsis ja USAs Californias peavad kiivritega sõitma alaealised ratturid, Hispaanias aga kõik rattasõitjad, välja arvatud linnades ning sõidul kuuma ilmaga või mägedes.

Debatt kiivrite kohustuslikuks muutmise üle käib aga paljudes maades, sh sellistes traditsioonilistes rattariikides nagu Hollandis ja Taanis. Seejuures tuleb kiivrientusiastidel maadelda väitega, et rattakiivri kohustuslikuks tegemine pole seni andnud veenvaid tulemusi õnnetuste vähenemise osas, vaid muutnud ratturite elu hoopis ohtlikumaks.

Kaks aastat tagasi avaldas Austraalia teadlane Dorothy Robinson ajakirjas British Me­dical Journal artikli, milles osutas, et kiivrisunduse juurutanud maadel pole ette näidata mingeid saavutusi ratturite ohutuma liikluse vallas.

Ta märkis, et teised liiklusohutusele suunatud võtted – teavitustöö, «kõik puhuvad»-stiilis politseioperatsioonid jms – toovad alati kaasa selgelt mõõdetava liiklussurmade ja raskete vigastuste vähenemise, kiivriseaduse sätestamisega Kanadas, Austaalias ja Uus-Meremaal aga ei kaasnenud kolme aastaga mingit jõnksu ratturitele osaks saanud peavigastuste hulka märkivas graafikus.

Oponentide sõnul jättis Robinson aga tähelepanuta statistika, mis siiski kinnitab korrelatsiooni kiivrikandmise levimise ning peavigastuste vähenemise vahel.
Samas märkas teadlane, et kiivriseaduste kehtestamine tõi kaasa ühe soovimatu muutuse, nimelt jalgrataste üldise kasutamise osas. See tähelepanek on leidnud ka teiste uurijate kinnitust.

Enne kiivri kohustuslikuks muutmist kasvas näiteks Syd­neys ratast liiklusvahendina kasutatavate inimeste arv kümne aastaga 250%, pärast seaduse kehtestamist vähenes ratturite hulk aastail 1991–1996 tervelt 48% võrra. Kogu Austraalias kasvas rattasõitjate hulk 1976–1986 47% võrra (1,1% elanikkonnast 1,6%ni), kuid hakkas pärast seaduse vastuvõtmist vähenema ning langes 1996. aastaks 1,2%ni elanikkonnast.

Teisisõnu, ehkki kiivriseadus tõi kaasa peavigastuste vähenemise 15–20%, kaasnes sellega ka rattasõiduharjumuse kahanemine 35% võrra.

Just siit koorubki kiivrivastaste kõige tõsisem etteheide: kohustuslikud kiivrid ning nende propageerimiseks korraldatavad kampaaniad hirmutavad inimesi rattasõidust hoiduma, sest jätavad mulje, justkui oleks rattasõit eriti ohtlik liikumisviis.

Pikas perspektiivis on ratturite elu ja tervise kaitseks mõeldud kiivrid seega hoopis kahjulikud nii inimeste individuaalsele kui ka rahvatervisele, sest rattale autot eelistades riskivad nad füüsilisest passiivsusest tingitud tervisehädadega. Pealegi on nii autosõit kui jalakäimine statistiliselt ohtlikumad kui rattasõit – miks ei nõua siis keegi kiivreid autojuhtidele või jalakäijatele?

Suurbritannias sajandi alguses korraldatud uuringu kohaselt satub selles riigis igal aastal peahaavaga haiglasse 150 000 inimest. Jalgratturid moodustavad neist vaid ühe protsendi, ehkki elanikkonnas oli ratturite osakaaluks uuringu ajal 6%. Seevastu 60% kõigist peavigastustest on tingitud hoopis alkoholi kuritarvitamisest.

Kiivrivastased leiavad, et kiivrite pealesundimisest hoopis mõttekam oleks keskenduda rattasõiduoskuste arendamisele (eriti lastel) ning teeolude parandamisele.
Ratturid on liiklejateklass, kes saab kvaliteetsetest teedest kõige rohkem kasu: aastail 1971–1994 vähenes Suurbritannias surmajuhtumite hulk  jalgrattaga läbitud ühe miili kohta 64% ning seda just tänu parematele teedele.

Jalgratturi tõenäosus avariis hukkuda on vaid kolmveerand kõigi liiklejate keskmisest tõenäosusest – fakt, mis on vastuolus üldise ettekujutusega rattasõidust kui ohtlikust harrastusest.

Mida rohkem vurab sõiduteel jalgrattaid, seda enam autojuhid nendega ka arvestavad ning seda väiksemaks jääb iga ratturi individuaalne õnnetuserisk. Paraku ei lase rattasõidu ohtlikkuse rõhutamine ratturite perel kasvada nii arvukaks, kui see olla võiks.

Suurbritannia Bathi ülikooli psühholoog Ian Walker korraldas mõne aasta eest katse, mille käigus mõõtis sensoritega, kui lähedalt mööduvad autod maanteel sõitvatest jalgratastest. Seejuures kaasas ta katsesse nii kiivrit kandvad kui paljapäi sõitvad ratturid. Selgus, et kiivrita ratturist hoidusid autod keskmiselt kaheksa sentimeetrit kaugemale kui kiivrikandjast. Ta järeldas, et kiivri pakutava turvalisuse nullivad ära autojuhid, kes peavad sellise varustusega ratturit kaitstuks ning suhtuvad temasse hooletumalt.

Rattaentusiast ning keskkonnakaitsja Peep Mardiste toob välja veel ühe argumendi, mis käibib ka üleeuroopalises kiivriteemalises debatis. Ta nimelt märgib, et kiiver võib ratturis tekitada põhjendamatu turvatunde. Ehkki avalikkuses kujutatakse rattasõitu ülepakutult ohtlikuna, ei tohi sadulas olles valvsust hetkekski unustada.

«Euroopas on rattafännid kiivrite osas kahte meelt. Mina võib-olla isegi ei pooldaks kiivri kohustuslikuks muutmist,» sõnab Mardiste. «See muudab ratturi liiga kindlaks, tal tekib petlik muretuse tunne.»

Mardiste toob näiteks oma lumelauahobi, mida aastaid ilma kiivrita harrastas. «Nüüd ostsin endale kiivri ja enda arust olen hakanud sõitma muretumalt, riskin asjatult,» sõnab Mar­dis­te.

Plaani kehtestada kohustuslik kiivrikandmine kuni 16-aastastele lastele peab Mardiste siiski mõistlikuks mõtteks. «Vaevalt, et kiiver lastes petlikku turvatunnet suurendab, nemad sõidavad nähtavasti ikka nii hästi või halvasti, kuidas oskavad,» lausub ta. Maanteeameti andmetel moodustavadki kuni 15-aastased lapsed neljandiku kõigist rattaõnnetustes kannatada saanutest.