Kinnas on seal kaantevahes president, pissipotis elab tont, sokid munevad, lusikast saab mereröövel. Lõpuks hakkab kass jõuluvanaks ning kingib varesele heeringapea. Raamatu sisekaanele aga on onu Heiki joonistanud pildi, kus hallipäine kirjamees ise, paljasjalgne ja lapseks tagasi kasvanud, istub puu all, jälgib mängu ning sõrmitseb rahvuslikku kannelt. Küllap ta sealt võluski välja igivana rahvatõdemuse et just heeringapea lutsutamisest tuleb tarkus ja vares on tark lind... Kaka ent alustas uut elu ning leidis siitmaalt endale kaasagi. Võilillekaasa.
Kuulu järgi meeldis «Kaka ja kevad» lastele väga, meeldis paljudele lasteaiatädidele ja auhindajailegi. Sealsed jutud tõid Andrus Kivirähkile tema kolmanda Nukitsa, Lotte ja Limpa järel. Ent paljud auväärsed tädid tegid kurja häält! Kas neile ei meeldinud junn või päris-Kaka, ei oska nad vist ise ka seletada... Nende ajal veel naised jalgpalli ei mänginud, seega on Kaka kuradist ja tuleb maalt välja saata?! Enam kui viis aastat on möödas ja ehk tume kevadekuulutaja käiski korra kodumaal ära, püüdes seal raamatusse maha jäänud üksikust kartulist eestimaist kartulisalatit teha? Võib-olla. Kindel aga on see, et pildionu Heiki Ernits, kes on ka kinopiltnik ja pani koeratüdruk Lotte filmi sisse, päästis Kaka ja Võilille hullemast! Ta aitas nad vana rännukoera Klausi kohvrisse ning toimetas Lottemaale varjule. Vahepeal käis kirjanik Kivirähk oma koduprintsesside (neist vanim Kaarin on juba ise agar kirjaneitsi) ja nende ema Ilona rõõmuks konnale musi andmas, siis pidi Jüri Arraku «Suure Tõllu» piltidele loetava teksti juurde kirjutama. Nüüd aga sai Andrusel ja Heikil ühes Lottemaaga valmis ka uus raamat, «hea raamat», nagu kuulutab üks poiss teose tiitellehel. Kogupereraamat.
/nginx/o/2015/02/18/3776647t1h186e.jpg)