/nginx/o/2015/02/05/3737221t1h3ae9.jpg)
Tuntud ajaloolane Hillar Palamets selgitab Keila lehes, miks Balti jaam on ehitatud just sinna, kus ta praegu on.
Palamets pajatab: miks Balti jaam on Balti jaama kohal?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Aga kus ta siis veel olema peaks?» küsib nüüd mõnigi mõtteerksam lugeja. Igati hea koht, et trammi või bussi peale istuda või hoopis jalgsi läbi vanalinna astuda. Hea seegi, et kaubajaam jääb kuhugi kaugemale Kopli kanti, ainult, et sinna viivate haruteede pöörangud ei lase Keila rongidel kohe täit kiirust üles võtta.
Aga omal ajal olid Põhja-Balti magistraali kavandanud inglise insenerid Tallinna peajaama kohana ette näinud selle lageda välja, kus Peterburist ja Paldiskist tulevad teed kokku saavad ning kus praegu paikneb ühe Tartu edukama ettevõtte võõrapärast nime kandev jalgpallistaadion. Ja kus tänapäevalgi, seega oma poolteist aastasada hiljem, näib olevat vaba ruumi veel küllaga.
Algse kava kohaselt pidi Lillekülast viima mere äärde, sadamasse - pange nüüd tähele -hobujõul töötav raudteeharu, et seal koormad vagunitest laevadele, või ka vastupidi, tõstetaks. Tallinna rikkad kaubahärrad tahtsid, et lõppjaam tuleks lausa sadama kõrvale – neile tähendas see kulude kokkuhoidu ning tulude kasvu. Raudteemehed vaidlesid vastu, sest sadama kandis ei olnud piisavalt ruumi esinduslikule vaksalihoonele, teedele ja kõrvalteedele, veduridepoole ja veetornile, samuti remonditöökojale ja muulegi.
Vaieldi mis vaieldi, lõpuks jõuti kompromissile ehk nagu tol ajal öeldi – tehti kirik keset küla. Tallinna linnalt saadi Balti jaama tarvis tasuta paras lahmakas kehvemate linlaste aiamaad, mis jäi keskaegse Nunne värava ja Snelli tiigi ette. Lausa taeva poole kõrguva Toompea jalamile.
Kuna hobuveoks mõeldud haru Lillekülast sadamani oli juba valmis, siis näidati tallinlastele 1869. aasta 20. novembrikuu päeval esimest tõelist auruveduriga rongisõitu. Vedur, nimega Peeter I, andis kell 3 päeval vilet ja linnarahvast vooris igalt poolt kokku uut tehnikaimet uudistama. Balti jaama kohal tõsteti vagunitele vajalik ehitusmaterjal ja aurumasin tormas kahe teeharu hargnemispaika. Seal visati kraam kiiruga maha ja sõideti kähku raudteehoovi (saksa keeles der Bahnhof) tagasi, kus publikul lubati vagunitesse asuda, et sedasama teed läbi sõita. Raudtee servas seisnud rahvas aga rõõmustas ja mehed tõstsid mütse uue asja eduks. Reklaam raudteele missugune!
Ainult et otseühendus Paldiskist Piiteri peale jäi kuidagi puudulikuks. Ka kaubarongid pidid teisele teele saamiseks Tallinna sõlme läbima. Nii nagu tänapäevalgi. Järvelt keerab küll üks roostes rööbastega teeharu Ülemiste poole, aga kas seda ka kasutatakse, selles kahtlen.
Hillar Palametsa artikkel ilmus Keila lehes 13.03.2015