/nginx/o/2021/11/25/14222948t1hd1c1.jpg)
/nginx/o/2015/03/26/3905679t1haa4d.jpg)
Rein Järlik meenutab poliitilist olukorda 1990. aasta märtsis toimunud ülemnõukogu valimiste aegu, mis Eesti Kongressi kõrval andsid teise raja taasiseseisvumise poole liikumiseks.
Tellijale
Rein Järlik: keegi ei teadnud, kui kaugel on vabadus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1990. aasta algus oli Eesti ajaloos väga eriline aeg. Riigi okupeerimisest ja annekteerimisest hakkas juba pool sajandit mööda saama, kuid usk ükskord jälle iseseisvas riigis elada polnud rahva südames mitte kunagi kustunud. Seda usku anti eesti peredes edasi põlvest põlve ja nii kõneles see vere häälena ka neis, kes iseseisvusajast ning selle kaotamisest teadsid vaid vanemate või vanavanemate mälestustest. Küll aga oli pikki aastakümneid isamaal ja kogu maailmas toimuv suutnud inimestelt peaaegu võtta lootuse, et nemad iseseisvust veel oma eluajal näevad.
Nõukogude riik oli rajatud väga suurtele valedele. Aga kui Gorbatšovi algatatud ümberkorraldused lubasid rahval suu juba pisut lahti teha, hakati valesid halastamatult alasti kiskuma ja see andis inimestele tagasi ka lootuse, et oma riik ehk polegi mägede taga.