Nestor: kõigil oleks hea meel, kui rumalate liikmete «tarkus» välja tuleks

Eiki Nestor Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Riigikogu esimees Eiki Nestor ütles Marika Kirchi kriitikale vastuseks, et ei ole õige väita, et arutelud komisjonides ei oleks sisulised. «Väita, et kõik komisjoni liikmed suudaksid ühel ja samal kõrgel tasemel aruteludes osaleda, ei oleks ka õige,» lisas ta samas.

Esmalt luban endale üleannetult mainida, et asjalikku arutelu riigikogu komisjonides toimuvate arutelude asjus kohtab meedias harva. Näitena kasvõi vastu võtmata jäänud seadusemuudatused, mis oleksid teinud komisjonide töö paremini jälgitavamaks ja avalikumaks. Seadus jäi aga vastu võtmata, kuna avalikkusele oli olulisem mitte komisjonide suurem avatus, vaid salvestiste saatus.

Tehniline abivahend toimunu jäädvustamiseks muutus olulisemaks, kui komisjonide töö suurem avatus. Tulemuseks on muutmata kodukorra seadus, mille alusel neid salvestisi justkui polekski.

Kehtiv seadus ei nõua komisjonilt konkreetset sisulist protokolli.  Riigikohtuni  on jõudnud vaidlus selle üle, mida sõnapaari «kinnine istung» all üldse mõista. Lühidalt öeldes, on kehtivas kodukorras komisjonide töö asjus liiga palju küsimärke ja mida rutem need küsimärgid kaovad, seda parem.

Olen riigikogus töötatud aastate jooksul olnud valdava osa ajast rahanduskomisjoni liige, aga asendusliikmena viibinud vast pea kõigis komisjonides. Ma julgen väita, et komisjonides viibitud tundide arv ületab kordades proua Kirchi poolt  oma osakonna esindajana komisjonides oldu ja seetõttu on minu kogemus ka oluliselt teistsugune.

Väita, et arutelud komisjonides ei oleks sisulised, ei ole õige. Väita, et kõik komisjoni liikmed suudaksid ühel ja samal kõrgel tasemel aruteludes osaleda, ei oleks ka õige. Kõik osalevad seal oma oskuste ja teadmiste alusel.

Päris tavapärast komisjoni istungit mingil teemal võib kõige lihtsamal moel endale ette kujutada näiteks telesaate Foorum alusel. Lisage sinna veel ohtralt paragrahvide numbreid, sõnastuse lihvimist ja ehk ka veidi vabamat aasimist, mis küll telesaates on väljapeetum. Sealsamas rahanduskomisjonis, kus tehakse tõesti äärmiselt lakoonilisi protokolle, olen vaielnud aastate jooksul Ligi, Sõerdi, Simsoni, Sesteri ja paljude teistega ja mul on tõesti kahju, et neist vaidlustest pole mitte ühtegi jälge.

Küsimus avatumast jäädvustamisest ei ole seotud sellega, et riigikogu mingil moel häbeneks oma rumalamaid liikmeid. Uskuge mind, vastupidi, kõigil oleks hea meel, kui nende «tarkus» välja tuleks.

Vaidlus ja vägagi sisuline vaidlus on peidus kantselei direktori Maria Alajõe arvamusloos, mis põhineb aastaid arendatud loogikal – komisjonide istungid on kinnised, et vaidlused seal oleksid avatumad ja kompromisside saavutamine võimalik.

Mina austatud direktori arvamusega ei nõustu ja pean seda loogikat eelmise sajandi loogikaks, mis kaasaega ei sobi. Täna minnakse komisjoni ette teades, mida keegi seal arvama hakkab, sest me elame infoühiskonnas ja juba mõnda aega, muuseas. Ja kui kompromisse otsitakse, siis tehaksegi seda paraku ööd-päevad läbi sõltumata ajast ja kohast ilma komisjoni istungi aega ootamata.

Valijad valivad riigikogu liikmeid, mitte riigikogu komisjonide liikmeid ja siinkohal võib tõesti nii juhtuda, et fraktsioonil on valijate valiku alusel keeruline mõnda komisjoni asjatundlikku liiget leida. Edasine sõltub kõik inimesest.

Kohusetundlik rahvasaadik on võimeline valdkonna selgeks tegema ja  komisjonis sajaprotsendiliselt osalema. Tal polegi muud võimalust, sest antud valdkonnas on just tema oma fraktsioonis arvamuse kujundaja ja küsimustele vastaja.

Kas võib ka minna vastupidi? Võib küll, sest osa valitutest naudivad saadud hääli, teevad seda nii komisjonis kui suures saalis ning rohkem eriti ei panusta. Suurem osa neist jääb tulevikus tagasi valimata. Mõnede valijad naudivad nautimist ja valivad nad ikka ja jälle tagasi. Aga see on osa demokraatiast.

Poliitikute ja ametnike suhted on omaette pikem teema. Jätan siinkohal selle ajapuudusel kajastamata.