Perevalimised Eestis – kes juhiks riiki siis, kui vanemad saaks hääletada oma laste eest?

Valimised Narvas Foto: Irina Tokareva

Viimastel aastatel on Eestis korduvalt diskuteeritud idee üle anda lastele valimisõigus, mida kuni nende täisealiseks saamiseni realiseeriksid nende vanemad. Mõte iseenesest ei ole uus, seda on viimase sajandi jooksul kaalutud nii mõneski riigis, näiteks Saksamaal, Prantsusmaal, Austrias, Ungaris ja ka Jaapanis.

Laiemat tähelepanu pälvis see seoses demograaf Paul Demeny 1986. aasta artikliga, kus ta nägi laste eest hääleõiguse andmist madala sündimuse probleemi lahendusena. 

Sellise perevalimise või delegeeritud hääletamise eesmärgiks on panna erakonnad rohkem laste huvidega arvestama. Nii kerkiksid valimislubaduste seas esile ka laste seisukohast olulised teemad.

Järgnevalt mängitaksegi läbi situatsioon, kui lapsevanemad saaksid Eestis anda valimistel hääli oma alaealiste laste eest. Selleks kasutatakse Euroopa Sotsiaaluuringu andmeid Eesti kohta, mis annavad ülevaate nii inimeste valimiseelistustest kui ka nende perekondade suurusest.

Euroopa Sotsiaaluuringu 2012/2013. aasta voorus küsiti vastajatelt poliitilise aktiivsuse kohta järgmised küsimused. Kõigepealt paluti anda teada, kas vastaja osales viimastel, 2011. aasta märtsi Riigikogu valimistel. Vastajatest 59% olid neil valimistel hääletamas käinud, 28% ei osalenud valimistel ja 13% vastajatest ei omanud sel ajal hääleõigust. 

Inimesi, kelle leibkonnas oli 2011. aasta märtsi seisuga alaealisi lapsi, oli küsimustikule vastajate seas ligikaudu veerand. Võrreldes omavahel alaealiste lastega ja lasteta vastajaid, paistab silma, et lastega vastajate seas oli rohkem valimas käinuid kui lasteta vastajate hulgas (vastavalt 65% ja 58%).

Selgitamaks välja, millised oleksid erakondade tulemused siis, kui vanematele anda hääleõigus ka alaealiste laste eest, anti analüüsis kõigile vastajatele, kelle leibkonnas elas 2011. aasta märtsi seisuga alaealisi lapsi, iga lapse eest lisaks pool häält. Seda tehti arvestusega, et lapsel on kaks vanemat, kes mõlemad soovivad tema hääleõigust realiseerida. 

Seega näiteks ühe lapse vanema eest läks arvesse 1,5 häält, mis omistati antud analüüsis erakonnale, kelle poolt vanem hääletas.

Selgus, et laste eest antud häälte arvestamine ei muuda olulisel määral häälte jaotust. Kui algselt oli Reformierakonna poolt hääletanud 31,9 protsenti küsitlusele vastanutest, siis laste eest antud hääli arvesse võttes suureneks nende osakaal 33,7 protsendini. Keskerakonna toetus langeks laste häälte arvestamisel veidi vähem kui kahe protsendipunkti võrra 26 protsendilt 24,3le. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Isamaa ja Res Publica Liidu toetusprotsendid jääksid peaaegu samaks olles vastavalt 19 ja 14 protsendi juures. Erinevusi ei olnud ka väiksemate parteide ja üksikkandidaatide toetustes. Eelnevast võib järeldada, et lastega inimeste osakaal erinevate erakondade toetajate seas ei erine nii palju, et selle tulemusel erakondade toetusprotsendid oluliselt muutuks.

Omaette küsimus on, kas inimesed hääletavad lapse häält kasutades samamoodi kui enda eest hääletades. Sellekohast infot on küll vähe, kuid näiteks Jaapanis läbi viidud uuringud näitavad, et inimesed ei pruugi tingimata samamoodi hääletada. Paraku ei ole Eesti kohta võimalik veel sarnaseid analüüse teha.

Seega võib arvata, et laste eest lisahäälte andmine suurel määral valimistulemust ei muudaks. Samas võib uskuda, et lisahäälte andmise korral tõstatuksid lastega seotud teemad valimisdebatis enam, sest ilmselt sooviksid kõik erakonnad lisanduvaid hääli endale koguda.