Deacon teeb poppi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lehar Lukjanovmuusikasõber

20. märts 2015, 23:59

Dan Deacon

Gliss Riffer

Domino

Hinne 4

Dan Deacon on elektroonilise muusika maailmas olnud juba kaua aega halvasti hoitud saladus. Kõik on temast justkui kuulnud, aga mingil põhjusel tema plaadid eriti ei müü. Põhjus võib olla selles, et Deaconi muusikast arusaamiseks peab olema muusikat kuulanud väga palju ja väga süvenenult. Viimaste albumitega on ta hakanud liikuma natukene kommertslikuma kõla poole, mis tema puhul ei tähenda õnneks siiski teoste lihtsustamist kuni labasuseni, vaid veidikene sõbralikumaid rütme ja veidikene vähem keerukust.

Oma lootustega müügiedule läks ta sassi eelmisel albumil «America», mille kontseptuaalsus ja sümfoonilisus olid lihtsale kuulajale muusikaliselt sama ligipääsetavad nagu Põhja-Korea, kriitikud muidugi olid vaimustunud. Uuel albumil on Deacon teinud sammu popmuusika poole, unustanud keerukad orkestratsioonid ja suured ideed ning toonud asemele maailmarütmid ja lood, mis on üksteisest eristatavad.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles