Valdur Mikita: usun talupojatarkusesse

Võtikvere raamatupeo patroon Valdur Mikita Foto: Margus Ansu

Haritud mees, kelle tegevus ei allu mingile liigitusele, on veendunud, et eestlastel ja eesti kultuuril on maailmale pakkuda palju rohkem, kui seda on seni tehtud. Need ja paljud teised suured mõtted tekivad tal, muide, üksinda metsas.

Viskame nüüd argised vägikaikaveod ja meelelahutusliku tilulilu korraks kõrvale, et mitte kaotada suurt pilti silme eest. Seda pilti on vaja meelde tuletada – ja suureks maalida –, säilitamaks usku, et elul on mõtet ja homne ei vii meid kaduvikku.

Kui palju poliitikud oma mesijutuga ka ei pingutaks, mitte ükski neist ei suuda meie, eestlaste eneseusku ja eneseteadvust turgutada rohkem kui Valdur Mikita (45), doktorikraadiga semiootik, kes pigem on end seni liigitanud lihtsalt mõtlejaks. Tema kuulsaim teos on tunamullu ilmunud esseekogumik «Lingvistiline mets». millele, nagu ta Arterile antud usutluses poetas, võib heal juhul juba tänavu järge oodata.