Juhtkiri: Krimmi ei tohi unustada

A pro-Russian activist shouts slogans during a rally in the eastern Ukrainian city of Donetsk on March 16, 2014. Polls opened in Crimea on March 16 for a unique referendum to break away from Ukraine and join Russia, with the first voters seen entering polling stations in the regional capital Simferopol. Ukraine's new government and most of the international community except Russia have said they will not recognise a result expected to be overwhelmingly in favour of immediate secession. AFP PHOTO / ALEXANDER KHUDOTEPLY Foto: Alexander KHUDOTEPLY/AFP

Kaksteist kuud tagasi korraldati Krimmis nn referendum Venemaaga ühinemise küsimuses, mille tulemuste selgumise järel – ligi 97 protsenti Krimmi elanikest hääletas n-ö ametlike tulemuste järgi poolt – oli Venemaa president Vladimir Putin sunnitud vastu võtma otsuse, et rahva soov on seadus.

Euroopa vaatas seda pealt osalt õhku ahmides, osalt pead liiva alla peites ning endale sobivaid selgitusi otsides. Kuid iga Vana Maailma kodanik pidi tajuma või on vähemalt nüüdseks tajunud, et Teise maailmasõja järgne keskkond on kokku varisenud. Üks riik oli äsja kasutanud toorest jõudu ja annekteerinud osa teise riigi territooriumist. Näidata sellistes täiesti läbipaistmatutes, kontrollimatutes tingimustes vox populi tahet kui vaba demokraatlikku eneseväljendust pole midagi muud kui palagan. Võltsküsitlus, trikk ja paroodia – nii nimetas «referendumit» The Economisti ajakirjanik Edward Lucas.