Esimese ja teise astme kohus on süüdistatavate, kannatanu ja tunnistajate ütlusi põhjalikult analüüsinud ning asetanud need omavahelisse seosesse, samuti hinnanud nende võimalikku kooskõla või selle puudumist teiste tõenditega. Nii esimese kui teise astme kohus, kokku neli kohtunikku, tuvastasid, et sündmuste toimumine sel viisil ei ole tõendatud. Vägivaldset seksuaalakti ega selle katset ei toimunud.
Samuti kontrollis kohus, kas süüdistavad võivad olla toime pannud kehalise väärkohtlemise või ebaseadusliku vabaduse võtmise. Kohus leidis kõiki tõendeid hinnates, et ka nendes tegudes ei ole põhjust noormehi süüdi mõista. Kannatanut ei viidud tahtevastaselt kaasa ning süüdistatavad ei kasutanud tema suhtes ähvardusi ja füüsilist vägivalda.
Kohus ei kogu tõendeid, vaid langetab otsuse prokuratuuri kogutud tõendite põhjal. Kohus ei saa ise tõendeid juurde koguda. Seega saavad kohtunikud otsust tehes tugineda üksnes nendele asjaoludele, mis on otsustamise ajal teada. Seejuures peab kohus arvestama karistusseadustiku printsiibiga, mille järgi tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks.
Kui osalised annavad eeluurimise ajal ja kohtus erinevaid ütlusi, peab kohus andma hinnangu just kohtus antud ütlustele. Kohus hindab nende tõeväärtust kooskõlas teiste osaliste ütluste ja muude tõenditega. Kahtlemata ei ole õige ega õiglane teha süüdimõistvat otsust juhul, kui kõik tõendid ei kinnita üheselt süüdistuses kirjeldatut.
Kõnealune kohtuotsus on kuulutatud kinniseks alaealiste kaitseks ja delikaatsete isikuandmete tõttu. Tuleb silmas pidada, et kõigil kohtuasjaga seotud osalistel puudub varasem õigusrikkumine ja tegemist on osalt ka praegu, pea kolm aastat hiljem jätkuvalt alaealiste isikutega.