/nginx/o/2012/06/04/1147920t1h7ed1.jpg)
Loe Viru maakohtu põhjendust, miks polnud võimalik protsessi käigus poiste väidetavat kuritegu võimalik vägistamise asemel kvalifitseerida kergema astme kuriteoks. Näiteks kehaliseks väärkohtlemiseks või vabaduse võtmiseks. Tuleb rõhutada, et kohus kontrollis süüdistuse võimaliku ümberkvalifitseerimist omal algatusel.
«Karistusseadustiku (KarS) § 121 (kehaline väärkohtlemine – PM) objektiivne koosseis sisaldab nelja tegu: tervise kahjustamine, löömine või peksmine ja valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine.
Tervisekahjustuse tekitamine sisaldab tagajärjena iga tervisekahjustuse, mis ei ulatu KarS §-s 118 ettenähtud raske tervisekahjustuseni.
Löömine on inimese keha järsk ühekordne mehaaniline mõjutamine, samuti on löömisena käsitatav ka järsk tõukamine.
Peksmine on järjestiku toimuv korduv löömine.
Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav.
KarS § 121 järgi on teoobjektiks teine inimene, kes tunneb peale keha mõjutamist valu.
Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.
Sellised teod, mis vastaks KarS § 121 tunnustele, ei leidnud kohtus kinnitamist.
KarS § 136 (vabaduse võtmine – PM) objektiivsesse süüteokoosseisu kuulub inimeselt vabaduse võtmine, milleks puudub seaduslik alus.
Vabaduse all tuleb mõista liikumisvabadust, seega on vabaduse võtmine isikule liikumistakistuse loomine – kinnipidamine või kinnihoidmine.
Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.
Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud.
Sellised teod, mis vastaks KarS § 136 tunnustele, ei leidnud kohtus kinnitamist.»