/nginx/o/2014/10/17/3438739t1hd556.jpg)
Mööda Klooga maanteed sõites, asub paremat kätt hiiglaslike elumajadega küla – Lollidemaa, ütleb rahvas. Pikaajaline külavanem ja ettevõtja Raul Boberg nõustus Postimehele kurioossest külast lähemalt rääkima.
«Lollidemaa» endine külavanem: naine ütleb mulle, et peaksime otsima väiksema maja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küla alguseks võib lugeda 1974. aastat, kui Raul Boberg tõi toonase Ranna sovhoosi direktori Vello Linnu tänasesse küla asukohta ja ütles talle: «Kuule Vello, siia tuleks küla teha». Lihtsast lausest kasvas suur asi, sest hea ärivaistuga Lind oli ideest vaimustunud.
Asjad arenesid nõnda kaugele, et Boberg sai ülesandeks teha alale detailplaneering. Kauplemise tulemusena õnnestus töö eest saada ka mõned krundid – kõik viie tuhande ruutmeetri suurused. Ühena esimestest asjadest ehitati tee, mis ulatus tänase küla keskpaigani. Kui tee oli tehtud, siis hakkas küla arenema ja ilmusid ka kruntide ostjad.
Ilmandu küla hakati Lollidemaaks nimetama seetõttu, et küla algusajal ostis siia üks ärimees neli krunti ning ehitas sinna täiesti identsed majad. Hiljem on külasse teisigi pompoosseid ehitisi rajatud, üks uhkem kui teine.
/nginx/o/2015/03/11/3859569t1h8a3f.jpg)
Omal ajal kolis külasse palju uusrikkaid, kes oma jõukust ei varjanud. Majadesse ehitati basseinid ja eluruumid täideti luksusmööbliga ning välisele ilmelegi ei jäetud tähelepanu pööramata. Küla kõige kuulsam ehitis on ilmselt küla keskel asuv kõrge torniga tuhande viiesaja ruutmeetrine elamu, mis paistab maantee poolt tõelise lossina.
Lollidemaa nime ristiisa on Lennart Meri, kuid Bobergi sõnul on presidendi sõnasid valesti mõistetud. «Meri ei mõelnud oma väljaütlemises meie küla. Tegelikult oli lollideküla juba Eesti ajast rahvasuus varem kasutusel, see asus sealsamas Klooga maanteel üle tee, meie külast natuke edasi. Perekonnad abiellusid omavahel ja sellest tekkisid ka puudega inimesed. See oli lihtsalt sõnakõlks, mille ajakirjandus omal ajal ülesse võttis,» ütles Boberg. «Meie omas külas naerame selle üle. Siin minu vastas elab endine Harju KEK´i peadirektor. Ma ei usu, et selline mees loll on».
Külas elavad jõukad ja lugupeetavad inimesed. «Mul väga hea sõber elas siin üle tee. Laevakapten Kask oli omal alal väga kõva tegija, kahjuks on ta tänaseks läinud manalateed, aastad teevad oma,» sõnas Boberg. «Üheks naabriks on mööblitehase omanik ja siin lähedal elab veel kaks väga tugevat infotehnoloogia spetsialisti. Üks neist lõpetas minu noorema pojaga ülikooli».
Bobergil on koos naisega, mõlemad on teist korda abielus, neli poega ja kaheksa lapselast, kolm neist elavad samas külas. «Mul elab siin külas kolm poega, kel kõigil on omad majad. Kui olid paremad ajad, siis oli võimalik maju ehitada ja selle võimaluse kasutasime ära, sest pidasime naisega oma kodu väga tähtsaks,» ütles ta.
/nginx/o/2015/03/11/3859547t1h0756.jpg)
Hiljaaegu valmis endise külavanema noorima poja maja. Vana Boberg nendib, et kui saaks, siis ehitaks oma majagi täna teistmoodi, sellise nagu pojal, sest praegusel majal on röövellikud kõrvalkulud. «Vahest harva naine ütleb mulle, et peaksime otsima väiksema maja, aga meil on ilus kolme tuhande ruutmeetrine aed ja sellest ei taha loobuda. Kui meie lapselapsed siin on, siis jääb ruumi väheseks, meil on neid kaheksa,» selgitab ta.
Bobergi sõnul on nende küla kõige suurem väärtus merelähedus. Külas enamusel majadest on miljonivaade merele, mis mehe enda sõnul ongi kõige olulisem. «Hommikukohvi juues näeb, kuidas laevad sõidavad, Rootsi laev sõidab siit ligidalt mööda, see on fantastiline. Ega siit väga ära kolida ei taheta,» lisab ta.
/nginx/o/2015/03/11/3859519t1h18e4.jpg)
Kireva minevikuga tegus mees
Raul Boberg on kireva minevikuga mees. Ta on tegelenud tipptasemel spordiga, kuuludes viievõistluse Balti ringkonna meeskonda, kes võitis Nõukogude Liidu meistrivõistlused. Boberg oli nõukogude ajal rahvusvaheline meistersportlane.
Hiljem töötas ta ajalooinstituudi haldusdirektorina, kus suutis omal ajal Venemaalt ehitustöödeks välja kaubelda 10 miljonit dollarit. Bobergi sõnul poleks ilma tolase juhtkonnata instituuti tänasel kujul olemas, kuid ajaloolased on tema ja Raimo Pullati ära unustanud ning pole isegi juubelile kutsunud.
Viimastel aastatel enne pensioni tegeles Boberg ettevõtlusega ning kinnisvaraäriga. Talle kuulus mööblitehas, mis eksportis mitmetesse välismaistesse mööblikettidesse mööblit, lisaks sellele omasid Bobergid logistikakeskust, mille mõni aasta tagasi maha müüsid. Äriga tegeleb Boberg hobikorras edasi, kuidagi peab meele värskena hoidma ja ainult pensionist hästi ära ei ela.