Ilmar Raag: kulka rekonstruktsioon

Foto: Pm

Muidugi on toimuval olemas infofoon. Kõigepealt on selle kujundajaks kogu riigi vajadus oma kulusid kokku tõmmata. Reaalselt tähendab see nii koondamisi kui ka vähema kvaliteediga avalikke teenuseid. Ilmselgelt ei reageerita muutunud keskkonna peale ainult innovaatilisusega, millega kui imeväel harjumuste püsikulud muudetakse taas paindlikuks. Hoopis tavalisem on reaktsioon, millega igaüks püüab lahja supi katlas oma nurgas tummisemat leent keeta.

Me peame sellega arvestama, sest suvalises ühiskonnas toimib inimirratsionaalsuse koefitsient. Juba kevadel, kui rahandusministeeriumist anti esimesed eelarve piirarvud, sai ilmseks, et iga valdkonna eelarve säilitamise ainsaks eelduseks on kelleltki teiselt raha ära võtmine või maksujaotuse proportsioonide muutmine. See tekitas ajakirjanduse paanikarubriikide tõhusal kaasabil olukorra, kus igas kaaskodanikus oli lihtne näha eelarvajalikku vennatapjat.

Arvan nii nagu Mihkel Mutt (PM, 4.09), et kultuurkapitali maine on selle sügise üks ohvritest. Mäng kulges kahes vaatuses, mille esimese vigadest kultuurkapital kahtlemata õppis. Igal juhul tuli nõustuda sellega, et avalikkusel ei ole täit selgust, mida kulkas tehakse. See on oluline oht, sest läbipaistmatus on igasuguse umbusu ema. Ainult nii on võimalik seletada topeltstandardeid, mida näiteks Äripäev kasutas.

Kui iga moodsa ettevõtte eelarvesse kuuluvad parimate töötajate motivatsioonipaketid ja preemiasummad, siis kultuurivaldkonnas leiti sama nähtus solvavat avalikku õiglustunnet. Iseloomulik oli seegi, et kultuurkapitali nõukogus me küsisime, kuidas siis ikkagi oli selle ümbermaailmareisiga ja siis ilmnes, et taotluse põhjal ei ole tegemist sugugi turismireisiga, vaid vägagi ambitsioonika enesetäiendusreisiga, mille eelarves kultuurkapitali osalus oli selges vähemuses.

Public-private partnership (e k koostöö riigi- ja erasektori vahel – toim) öeldaks selle peale moodsas avalikus halduses. Järelikult oli ühe maine mustamise taga vägagi labane kommunikatsiooniviga, kus ühelt poolt ei suudetud efektiivselt selgitada projekti sisu ja teiselt poolt polnud projektist arusaamiseks ka mingisugust soovi.
Kummatigi paljastas juhtunu kulka enesereflektsiooni ühe teise puuduse. Nimelt vaadati kümmekonna lehekülje paksust toetuste jaotamise põhikirja, aga leiti, et puudu on toetuste programmilised põhimõtted koos vastava mineviku statistikaga.

Nii näiteks teame, et audiovisuaalne sihtkapital toetab filmitootmist, täiendusõpet, välismaal erialast koolitust magistritasandil, filmifestivale, fotonäitusi jne, kuid meil ei ole veel täpset teadmist nende toetussuundade omavahelistest proportsioonidest. Samal ajal võib just selline statistika olla kõikidele sihtkapitalidele ja taotlejatele mõõdupuuks, mille järgi hinnata fondi mõju ja taotlusi.

Järgneva suhtes oli iseloomulik, et nõukogu otsus sihtkapitalide töö programmistamisel ei leidnud avalikkuses mingit kajastust, sest selle vajalikkuse mõistmine käis enamikul ajakirjanikest või nende lugejatest üle pea. Selle asemel keskenduti paar päeva tagasi nõukogu teisele otsusele, mida käsitleti kui ennekuulmatut. Kui tuletõrje puhul ei imestata, et tule kustutamiseks sõidetakse depoost välja, siis kultuurkapitali puhul imestati inkassofirma poole pöördumist. Sellest sai isegi uudis.

Kummatigi ei avastanud ju ajakirjanikud, et kultuurkapitalil on aruandevõlglasi. Selle tõi enesekriitiliselt välja kulka juhataja Raul Altmäe ise, kes kavatses selle teema tuua kultuurkapitali nõukogusse. Kui veidi spekulatiivselt võrrelda pankade hapuks läinud laene kultuurkapitali aruandevõlglastega, siis ilmneb, et kommertspankadel on halbu laene umbes kaks korda rohkem kui kultuurkapitalil.

Oluline oli seegi, et võlgnikud olid kõik arvel ja dokumenteeritud, mis tähendas, et ühtegi krooni ei olnud audiitori aruande põhjal jäetud kuhugi musta auku. Tõsi, Altmäe tõi probleemina välja just selle, et mõnda võlga oli jäädud ootama tervelt kaheks aastaks. Igal juhul kajastas ajakirjandus seda kui kriisis oleva kultuurkapitali visklemist, ehkki suvalise panga korral ei oleks see uudis ületanud viit rida ja inkassofirma kasutamine oleks ka ilma ajakirjanduse abita olnud täpselt sellesama nõukogu koosoleku päevakorras.

Samal ajal arenesid ühed teised sündmused veel kolmandas kohas ja olid seotud juba palju põhimõttelisemate küsimustega. Arengute keskmes oli rahandusministeerium, sest just seal administreeritakse hasartmängumaksu jaotamist. Nimetatud ja paradoksaalselt pahedest sõltuva maksu kasusaajate hulgas on kultuuri-, haridus-, teadus-, regionaal- ning sotsiaalpoliitika. Rahandusministeeriumi valitsemisala hasartmängumaksu kasusaajate hulgas ei ole.

Kultuuriministeerium on juba öelnud, et antud maksuproportsioonide muutmine neile ei sobi. Ja nüüd on sisulisema arutelu huvides tähtis märgata, et rahandusministeerium on kohe taandanud ennast sõnumitooja positsioonile.
Nende pressiteates (03.09) on huvitav lõik: «Rahandusminister Ivari Padari sõnul ei otsusta rahandusministeerium kasusaajate eest, kuhu ja millises proportsioonis raha hasartmängumaksust saadavat tulu paigutada. «Juhul kui meie pakutud kompromiss pooli ei rahulda, peaksid kultuuri- ja regionaalminister uuesti maha istuma ja kokku leppima, kuidas ning millistel alustel jaotatakse hasartmängumaksust saadav tulu,» sõnas Padar. «Rahandusministeeriumil pole õigust pelgalt näiteks kultuuriministri soovil regionaalministrile minevaid summasid vähendada.»»

Nii jõuame kaudselt tagasi kevadel alanud eelarvelise vennatapusõja juurde, kus kultuuriinimeste vastas ei ole mitte anonüümsete tumedate jõudude esindajad, vaid pea samasugused meeleheites inimesed. Ainult vahepeal on üks asi muutunud. Kahjustada on saanud kultuurkapitali maine, mis enam ei tööta tugeva argumendina eelarve läbirääkimistel.

(Kõrvalepõike korras demonstreerib see juhtum, kui oluline vara on avaliku sektori organisatsioonile maine, mida võib kahjustada isegi siis, kui teenus on võrreldes muu ühiskonnaga jätkuvalt normaalne.)

Just selle mainekahjustuse pärast on tegelikult koos pesuveega ka laps praegu kanalisatsiooni poole teel. Räägin sellest, et tegelikult on nii mõnigi poliitik avaldanud arvamust muuta kogu kultuurkapitali tegutsemise aluseid, et väidetav segadus seal likvideerida. Kuidas peaks tavainimene selles orienteeruma? Eesti riigi kultuuripoliitika tunnuseks võib olla ka üks lihtne küsimus – kas ehitustele mitteminev kultuuritoetuseks suunatud maksuprotsent jääb samaks või mitte? Tunduvalt keerulisem on aga kultuuriehitiste küsimus.

Põhjused, miks Kumu või ERM käisid kulka kaudu, viivad meid tagasi kultuurkapitali tõelise riigimõttelise filosoofia läteteni. Nimelt on kultuurkapital oma olemuselt justkui eesti kultuuri innovatsioonifond või riskikapital, kus finantseerimisotsuseid tehakse alternatiivselt kultuuriministeeriumile.

Ühest küljest peab mitme üksteisest sõltumatu finantseerimisallika olemasolu tagama, et eesti kultuuri ei hakka üheselt juhtima parajasti võimul olev valitsus, ja teiselt poolt ei saa ministeeriumi rahastatud tegevused sisaldada sellisel hulgal riske, mida loomu poolest sisaldavad kulka rahastatavad projektid. Pean silmas seda, et ühe tõeliselt nähtuseks saava kunstisündmuse tekkimiseks või talendi avastamiseks tuleb neid enne tekitada mitu tükki.

Just seda avalik-õiguslikku sõltumatust peetigi silmas omal ajal, kui kultuuriehitiste raha viidi kulkasse hirmust, et muidu tõmbetuultele ja valitsuste vahetustele allutatud valitsused võiksid olulised kultuuriehitised üldse ehitamata jätta. Siit tuleb ka teine kontrollküsimus kultuurkapitali staatuse hindamiseks – kas tal on otse maksudest tulev rahastamine ja võimul olevast valitsusest sõltumatu otsustemehhanism, et tegutseda ainult oma seadusega määratud eesmärkide järgi. 

Nende kahe kontrollküsimuse esitamist peaksin ma just praegu väga tähtsaks, sest kui üldiste eelarveliste tõmbluste ajal hakata muutma kultuurkapitali süsteemi, mis tegelikult ju töötab, siis võib kindel olla, et raisakotkad muudavad iga ümberehituse kiiresti labaseks tapatalguks.