Ei tõde ega õigust

Vanemuise lavastus «Meie oma tõde, meie oma õigus». Foto: Gabriela Liivamägi

Eks see oli vist umbes seesama varakevadine aeg, mis praegugi, kui Andres ja Krõõt esimest korda Vargamäele jõudsid. Teed lagunesid ja lehm uppus õhtuti sohu, aga linnud laulsid üle väljamäe nagu ei miski muu. Ja noor abielupaar oli veel noor, ehkki mitte enam naiivne. 

Nad tulid kaugelt otsima oma kohta, kus teha tööd ja armastada. Ja esimene osutus lihtsamaks kui teine, sest tööd tegema õpetatakse eestlasi juba maast madalast, aga armastama ei õpeta meid keegi.

Sel kaunil kevadisel ajal, mil maamees varavalgest hilisõhtuni põllul on, mängib Vanemuine Sadamateatris Urmas Lennuki dramatiseeritud ja Tanel Jonase lavastatud taasversiooni A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» esimesest osast. Taasversiooni sellepärast, et midagi uut või säravat tänastel tegijatel väärt teosele lisada ei ole. Ja eks seda «Tõde ja õigust» ole juba omajagu lavastatud ka, nii et ongi raske senistele käsitlustele veel midagi lisama hakata.