Aasta ajakirjanikku inspireerivad inimesed

Nils Niitra. Foto: Jaanus Lensment

Eesti aasta ajakirjanikuks valiti Postimehe uuriva toimetuse reporter Nils Niitra. Enne auhinna vastuvõtmist aitas ta laudas lammastel poegida.

Palju õnne aasta ajakirjaniku tiitli võitmise puhul?

Tõsiselt või?

Kas sa ei usu?

Ei usu jah.

Miks sa ei usu, et sina võiksid olla aasta parim ajakirjanik?

Vaata, sa ise tead väga hästi, et minu elu oli eelmisel aastal erakordselt turbulentne ja möödus nagu Ameerika mägedel isiklikus elus ja sellega seoses vahepeal ka tööl. Seda arvestades on mul muidugi tohutult hea meel tiitli üle. Natukene tunnen, et pole seda ära teeninud, aga jäägu see teiste otsustada. Mina ennast ise aasta ajakirjanikuks ju ei pakkunud.

Elu on täis üllatusi, umbes-täpselt aasta tagasi olid sa Postimehest lahkumas.

Ütleme nii, et mul olid isiklikus elus suured muudatused, mis paratamatult mõjutasid tööelu. Seetõttu pean peatoimetaja Merit Koplile ja teistele juhtkonna liikmetele ning headele sõpradele uurivast toimetusest tänulik olema, et ma ikka veel ajakirjanik olen.

Nüüd, kui sa oled aasta ajakirjanik, võid sa defineerida, milline on hea ajakirjanik?

Oh … ma arvan, et head ajakirjanikud võivad olla head väga mitmel moel. Minu eripära on võib-olla see, et olen võrdlemisi universaalne. Samal ajal on väga häid ajakirjanikke, kes on tegijad rohkem oma nišis.

Kuna mina siin Lõuna-Eestis olen Postimehe üleriigilise väljaande ainus paberlehe ajakirjanik, olen alati pidanud olema universaalne. See mulle istub. Eri teemad, žanrid, maainimese elu, lihtsa inimese elu, samal ajal poliitika ja majandus, mis iganes…

Tallinnas on toimetused täis tähtsaid ajakirjanikke, aga aasta ajakirjanikuks saab nende asemel hoopis mees, kes kasvatab Peipsi ääres Koosalaane külas lambaid ja teeb ajakirjanikutööd selle kõrvalt. Südamega.

Loomulikult olen üliõnnelik selle au pärast ja eks see kohustab võib-olla rohkem pingutama. Ehk on veel arenguruumi, ehkki ma olen juba 39-aastane. Pean kindlasti tänama oma ema Sirje Niitrat, kes mu 17-aastasena lapsajakirjanike ridadesse tõi ja mõneti määras mu saatuse.

Kui mõtlen oma lastele, kes mul siin päevast päeva Tartu Postimehe toimetuses on oodanud ja passinud, siis mine tea, äkki saab neist kellestki ka ajakirjanik. Ehkki praeguses vanuses ütlevad nad, et sellist tööd nad küll teha ei taha.

Sul on neli last ja kari lambaid. Kuidas sa nende karjatamise kõrvalt ajakirjanikutööd teha jõuad?

Võin sulle öelda, et neljapäeva õhtul läksin Tartust kell pool seitse 35 kilomeetri kaugusele koju. Lambad poegivad praegu, ma pidin nendega tegelema. Reede hommikul enne tööle tulekut pidin veel umbes tund aega nendega tegelema. Varahommikul enne seitset käisin jälle laudas, et vaadata, kuidas neil seal on. Nii see elu möödub.

Pärast 13 aastat lammaste pidamist leian, et jah, olen päriselt põllumees, kuid pean ennast oluliselt viletsamaks lambakasvatajaks kui ajakirjanikuks.

Kuidas pooleldi linnapoiss läbinisti maakohta elama sattus?

Ma ei ole pooleldi linnapoiss, vaid täielik linnapoiss. Olen elanud Tallinnas, Pärnus, Kärdlas, Tartus. Maale sattusin väga spontaanselt – otsisin Tartu linnas endale korterit. Ühel hetkel istusime korteris maas, vaatasin oma toonasele abikaasale otsa ning ütlesin: nii, ostame korteri, remondime ära, viie aasta pärast remondime jälle ära, kümne aasta pärast jälle. Aga mis me veel teeme? Samal õhtul teatasin, et lähme hoopis maale lambaid kasvatama. Järgmisel sügisel olid mul esimesed kuus looma laudas.

Oled maale kolimist kasvõi hetkeks kahetsenud?

Kindlasti mitte. Olen saanud erakordse kogemuse. Maainimesed on toredad, erilised ja erakordsed. Olen näinud hoopis teistsugust elu. Näinud hoopis teistsuguseid inimesi ja näen neid ka edaspidi. Nad on mulle andnud väga palju inspiratsiooni, kuni selleni välja, et mul on olnud võimalus kirjutada Mahla Miilist ja Mahla Ülost, kes müüsid maha oma tööhobuse ja asendasid selle traktoriga.

Mõni aasta tagasi olid sa ometi Postimehest lahkumas, ühe riigiameti pressiesindajaks. Miks sa ümber mõtlesid?

Jah, minust pidi tõepoolest saama riigiasutuses avalike suhete osakonna juhataja. Aga ei saanud, peamiselt kahe asja pärast. Esiteks head kolleegid, kes mind ümber veensid. Aga kõige olulisem oli see, et mõned head sõbrad küsisid: «Kuule, Nils, mis ametnik sa selline oled? Sa ei ole üldse ametniku tüüpi.» Siis hakkasin tõesti mõtlema, et kas mulle sobib panna igal hommikul ülikond selga, minna riigiasutusse, teha tööd, käia kell 12 lõunal, kell 17 lõpetada ning koju marssida. Et kas selline rutiin mulle üldse sobib? Olen ma suuteline elulaadi muutma ja ametnikuks muutuma? Jõudsin järeldusele, et pigem mitte.

Sa oled selline vana kooli ajakirjanik. Sind ei pea veenma, et parema loo huvides võiks minna toimetusest välja ja inimestega otse suhelda.

Väljas värskes õhus käimine mõjub inimesele ilmselgelt värskendavalt. Kui sa inimesega silmast silma kohtud, saavutad temaga parema kontakti. Märkad asju, mida telefonis suheldes ei näe, kasvõi ümbritsevast. Näiteks sisened intervjueeritava juurde mingist väga omapärase välimusega uksest. See võib anda mingi impulsi. See annab terviklikuma pildi.

Ajakirjanduses tundub praegu domineerivat lugu, mitte inimesed selles loos. Sinu artiklites on inimene alati loost tähtsam.

Noh, kui sa nii ütled… Võib-olla ma tõesti püüan niimoodi tööd teha. Vahepeal tekkisid lood, kus allikaid enam pole. Ajakirjanik räägib, kuidas asi on. Minu jaoks on tähtis, et loos räägiksid inimesed ja et lugu oleks objektiivne. Et see lugu otsiks tõde. (See tõde ei pea ilmtingimata olema minu tõde.) Kuigi loomulikult peab paika ka see, et päris objektiivset ajakirjandust ei ole. Nii nagu pole olemas päris puhast objektiivsust.

Mõni aasta tagasi ennustati, et paberleht sureb kohe-kohe. Praegu on paberleht rahaliselt online-meediast vaat et elujõulisem. Kuidas sina ajakirjanduse tulevikku näed?

Palju rõõmsamates värvides kui võib-olla vahepeal. Inimesed vajavad endiselt, et keegi selekteeriks nende jaoks infot ja muudaks selle kvaliteetsemaks. Mulle tundub, et inimesed on hakanud aru saama, et selle eest peab ikka natukene maksma ka. Meedia kasutamise eest ei küsita ju mingit tapvalt suurt summat. Kui inimesed sellest aru saavad, on ka meedia tulevik helge.