Tegin mõned päevad tagasi intervjuu briti kunstniku Jeremy Delleriga, mis ilmub järgmise nädala AKs. Rääkisime ka koomik Benny Hillist. Deller ütles, et Benny Hillist pole praegu Suurbritannias soovitatav rääkida, kuna 70ndatega seonduvast meelelahutustööstusest pole soovitatav rääkida. Viimased ajad on sellele ajale karme varje visanud, eelkõige pärast «Top of the Popsi»pikaajalise saatejuhi Jimmy Savile’i võigaste seksuaalkuritegude avalikuks tulemist. Aga neid juhtumeid on veel ja tuleb Delleri sõnul juurde. 70ndate briti meelelahutustööstus on praegu «pimekoht».
Tellijale
Aja auk. Hollywoodi paabel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks meelelahutustööstuse enim räägitud, mütologiseeritud ja kultustatud «pimekoht» on Charles Manson. 1970. aasta 6. märtsil ilmus Mansoni seni ainsaks jäänud plaat «Lie: the Love and Terror Cult». Selle plaadi ümbris kujutab endast ajakirja Life šrifti, millelt «f» oli küljest kukkunud. Omal perverssel moel on see isegi hea plaat, selline kergete beachboysi mõjutustega americana-uks paranoilisse, haigesse, obsessiivsesse, manipuleerivasse ja mürgitatud mõistusesse. Seda plaati ümbritseb «halb energia», millest on inspiratsiooni ammutanud sellised gigandid nagu Axl Rose või Marilyn Manson.